Mösjöö Randalu muusikaga sain ma tegelikult tuttavaks alles üsna hiljuti. Teda tutvustas mulle mu kauaaegne lemmik mösjöö Eplik. Kooskõla oli tolle albumi nimi, kus see tutvus alguse sai ning alates tollest hetkest on ta üks nn."minu plaatidest", mille juurde ma ikka aeg ajalt tagasi pöördun.
Piisab kui kuulata juba selle plaadi avaloo paari esimest sekundit ja ... kui see mida kuulete on meelepärane, siis võib vägagi kindlalt väita, et oletegi leidnud omale uue lemmiku. Mulle meeldib, et klaverimäng ei seisne ainult klahvide tallamises. See kogukas ja kurvikas instrument võib väga hästi välja vedada ka terve ansamblijagu pille. No kuulake ja vaadake näiteks mida suudab klaverist välja pigistda eksperimentaalheliloojast muusikamaailma suurkuju John Cage. Kui ei näeks/teaks, et mees klaverit mängib, siis tasub valmistuda korralikuks üllatuseks.
Aga tulles tagasi kodumaale, siis põhjuse mösjöö Randalust rääkida andis alles mõni tund tagasi lõppenud kontsert Estonias, kus sai kogeda nii "vana ja head" kui ka uut klaverimuusikat. Ma ei pea ennast mingiks muusikaasjatundjaks. Küll aga saan ma väga hästi aru millal muusika mulle kohale jõuab ning ma tema toel rändama asun. Mõned lood on aga nii võimsad, et pead rännakus pausi pidama ja hoolega kuulatama, kuidas neid ette kantakse. Tõin selleks siia ka kolm näidet. Ega siis ilma asjata publik kaks korda meest lisaloo jaoks lavale tagasi plaksutanud.
Kus see lähim plaadipood nüüd asuski... Vinge värk.
No comments:
Post a Comment