Oktoober lihtsalt passib ülihästi fotokuuks siinsel laius- ja pikkuskraadil. On värvi, on valgust ja on inimesi, kes tulevad kokku ja räägivad fotost ning asjadest mis seda ümbritsevad/suunavad/tirivad/tõmbavad/lahkavad/jne. Telliskivi Loomelinnak ei ole muidugi kõige hubasem koht fotokunstimessi pidamiseks, arvestades oktoobri suhteliselt piiripealse temperatuuriga, kuid see on väike mure. Lihtsalt tuleb paremini riietuda, et kaks pikka päeva ja samapalju õhtuid programm täies mahus ära vaadata/kuulata/nautida.
Väljapandud töödest jäid kohe eriti meelde Aarne Maasik ("Pusad"), Deneš Farkas (“In my dreams there were stairs behind the corner…”) ja Gabriela Liivamägi ("Observer"). Seda sellepärast, et need pildid olid suuremad kui elu ise (ma tundsin kuidas nad mind õgisisd ja see oli hea). Seda eriti Farkase töö puhul, mis jäi ka esimesena silma, kui galerii uksest sisse astusin. Seda, et ma vaatasin üleelusuuruses maketti andis veel plusspunkte tööle juurde. Aaaga mis ma nendest töödest täpselt sain on kummaline seletada. Ma lihtsalt sain neist aru (alateadlikult) ja nad tõmbasid kaasa (teadlikult).
Ulvi Tiit ("Teine mälu") näitas mulle kui äge võib olla valguskast ja selle abil retropiltide esitlemine pimedas kuubikus. Pilt millest hõõgus välja valgust tundus kohe kuidagi palju kordi elavam ja kaasakiskuvam kui lihtsalt pildialbumi lehitsemine.
Nagu üldiselt aru võib saada, siis efektsus võlus mind rohkem kui ehk sisu, kuid algaja kohta käib küll. Oli ka häid erandeid. Helen Melesk ("Let's Get Organized") ja Sigrid Viir ("Do Not Look at Me") hoolitsesid mu hallide ajurakkude eest. Nende tööd olid piisavalt lihtsad tabamaks mis toimub ja samas küllalt kaasakiskuvad ja mõtlemapanevad. Esimeses töös oli vaadeldud, kuidas erinevad inimesed oma töölauda selleks etteantud asjadega korda seavad. Tulemus nagu ikka sama erinev nagu iga inimene ise. Püüdsin siis leida ka endale kõige lähimat vastet. Nõks, mis tegelikult asja veel huvitavamaks oleks teind (seda lihtsalt pold seekord välja pandud) puudutas piltide alla lisatud infot iga inimese kohta, mis oleks ehk veelgi kaasa aidanud mõistmaks, miks keegi just nii oma lauda sätib. Või siis mitte. Teine töö keskendus kodustes oludes poseerimisele. Selleks oli ette antud ka poosid, mille jaoks saadi inspiratsiooni ühest tootemüügi kataloogist. See, et valge tausta külgedelt paistis ära inimese tegelik elamine ning et ta poseeris oma kõige kodusemates nartsudes ja kaltsudes tegi asja lahedaks ning pakkus jällegi äratundmisrõõmu. Ainuke mille kallal nuriseksin on viimase töö puhul viimistlus, aga see on juba juuksekarva lõhki rebimine.
Näidatud filmijuppidega, mida mõlemal õhtul soojapuhurite näiva töötamise ning mõnest teisest dimensioonist kohale saabunud 16mm filmiaparaadiga seinale projitseeriti tundusid ka igati intellekti piire kobavatena. Mõne šedöövri puhul ilma õllese peata ikka väga kaua vastu ei oleks pidanud. Nonäiteks kui üks mösjöö minevikust käsitsi time-lapse'i üritas vaatajateni tuua. Ikka ja jälle pani ta ühe pildi nööpnõelaga seinale, ootas sekund kaks ja sahistas selle siis mööda seina kaadrist välja. Pildil oli kujutatud meest, kes lihtsalt sammub üle tänava fotograafi poole. Ja seda ta siis tegi robotliku meelekindlusega ja oma tosinajao pildiga kolm korda, et siis järgmisena näidata sama asja vähe muudetud nurga alt. Mees jooksis nüüd kaadris paremalt vasakule. Oivaline. Lõpus oli loo autoril jultumust öelda ka "That's it".
Järgmine aasta taas midagi uut.
No comments:
Post a Comment