Mõttesisukaid postitusi peab ootama. Neid peab ootama sama järjekindlalt kui taevalaotust enam vähem ühtlaselt katvat pilvetupsude kogumit, mille pragudest moodustub sinakas taevajärvistu ja millele annab oma soojaka tooni tupse altpoolt oma suva järgi võõpav õhtupäike.
Kindlasti ei ole mõttesisukad postitused võrreldavad tööstuslikes kogustes ulludelt päevadelt kojuveetava tualettpaberivirnaga. Neid ei saa toota liinitöö põhimõttel ja pärast veega alla lasta. Samas õige hetke tabamisel pakutav nauding on võrreldav mokaotsatäie "Laphroaig"-ga. Olgu öeldud, et viimane on üks kuradima vinge viskisort, mida hea kamraad Lauri kalamajast oli muga nõus ühel reedeõhtasel koosolemisel jagama. Täiesti õigustatult jääb pärast sellise kvaliteettoote proovmist mulje, et kogu see alkoleti virrvarr igasugu vannabii-viskidest kõlbabki vaid koolaga segamiseks. Koola ju tapab kõik muu. Koola - solkjookide kunn.
Raamat võib vahel olla samuti päris sisukas ajaviide. Harva küll, kuid vahel juhtun ka mina neid avama. No see värskeim leid tuli minu juurde ootmatult ühel õhtupoolikul kui Getter Marko suureks kurvastuseks ei toonudki üht surmani äraleierdatud „ma-tahan-sind-sa-vajad-mind, mu-keha-nii-kuum-kus-on-asja-tuum” tüüpi eurosüldifestivali masujärgsesse depressiivseid väikelinnu täistopitud, äsja jääajast vabanenud ning euroorjusesse langenud oravavabariiki.
Raud on Raua poeg. Mis siis, et üks leidis oma loominguliseks väljundiks pooliku kingaga sinisilmse kiilaspea, sammalpohlastunud habemega ravitseja ja üksindusparanoia käes vaevleva ning kätesoojendusmuhvi sees elutseva luuletaja ja teine jäi hoolimata kõigest vaid lootustandvaks kitarristiks. Head jutuvestjad on ses vahmiilis kõik. See kuidas Raud juunior suudab inimkeha kaunistavaid suguorganeid ja kõiksugu seksuaalakte sajas erinevas võtmes kirjeldada on omaette lugemisväärsus, kuigi samas jääb tunne, et muud ta justkui ei oskakski või püüakski mulle rääkida. Ma vist elan mingil teisel planeedil. Kas tõesti on loomeinimeste elu ajal, mil nad midagi elusuurt ei tooda nii kuratlikult ühetaoline? Joomise, veel rohkem joomise ja nikkumise päralt, sekka ka nilbitsemine aega ja kohta valimata. Olen kogu aeg ekslikult arvanud, et selline käitumine pigem omane rullnokkadele. Oksele ajab. Ja see on hea, sest pärast on kergem olla ja edasi minna. Noja õnneks Raud päris kõikide eest ei kosta ka, kuigi kuratlikult palju tuttavaid nimesi tema jutust läbi käib.
Tulles tagasi loetu juurde, siis mida oleks veel oodanud, aga mida siiski ei tulnud oli kusemise ja sittumise fantastilise maailma lahtiseletamine tuhandel erineval viisil. Kõikidel äsja vanemateks saanutel on ju sellel teemal nii mõndagi pajatada oma pisipõnni näol, kuid arvatavasti kõige mahlakama ja sünonüümirikkaima teksti suudaks sellest välja pigistada just Raud.
Ma naudin ja vihkan samaaegselt seda raamatut. Ta on korraga väga ülbe, ühte auku panev ning jubedalt väsitav oma mitmekülgsest keelekasutusest pulbitsevate lausete tõttu. Raud sõna otseses mõttes loobib lugejale väsimatult lehekülg lehekülje järel pori näkku, kuigi mulle tundub see juba pigem lausoksendamisena. Kui lugejal õnnestub pärast seda nö. ellu jääda ja säilitada ka lugemistahe, siis on see protsess tegelikult nauditav. Mulle on siiani jõukohane üks peatükk päevas meetod. Ütleme nii, et niimoodi vähesel kujul Rauda tarbides ja lugemisvaheajal teda seedides hakkas mul temast hoopis parem mulje tekkima. Mehest, kes on endale ise kõvasti haiget teinud ja ei häbene seda tunnistada. Mehest, kes on endaga ära leppimas/leppinud ning võib seega südamerahus populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökida.
Ma ei tea, võibolla ma ei saa poindile üldse pihta, kuid see et Raud seal saates röögib on nüüd mulle palju arusaadavam ning tundub lausa hädavajalik olevat. Milleks sa siia tulid ja kelleks sa tahad saada? Tõesti või? Mine munni raisk!?
Mulle ei teki siiski tunnet, et Ott L või Birgit Õ küündiks kunagi samadele kõrgustele Ivo Linna või Els Himmaga, keda Raud oma raamtus kohalikuks eliidiks peab ja kes ka minu vaieldamatute favoriitide hulka kuuluvad. Selleks tundub see saateformaat liiga küündimatu olevat. Prove me wrong! Õigemini, kuna mina pole tegelt mingi ütleja siis - Prove yourself wrong!!!
Lootust tegelikult on. Ka tolle kitarristilubaduse poolt ellukutsutud Mr.Lawrence on ikkagi üle keskmise tasemega kohalik bänd, kelle parimad palad mul viimasel ajal tihti autos vahemaid läbides tuju tõstavad. Nakkavalt lihtsad ja lihtsalt nakkavad on need palad ja pealegi on võimalik võidu inglise keeles kaasa laulda ja Raua ilmselgeid keelevääratusi ja anomaaliaid oma võluva lauluhäälega korrigeerida.
Nonii. Punkt. Varsti jälle.
No comments:
Post a Comment