Võib küll julgelt öelda, et üks minu elatud elu top kolme mahtuv sündmus on leidnud endale väärilise jätku videona, et meenutada neid kahte palavat suvepäeva, mil mul avanes võimalus näha, kuulda ja osa saada Eesti rahva folkloorist kujul, mis vaid vähestele võimaldatud on ja mida ma seetõttu veelgi rohkem väärtustama olen hakanud.
Sellest on olnud juttu mujalgi ning ka ma ise olen mõelnud sellele, et need mõned päevad, mil inimesed riietusid kirevatesse rahvariietesse ja pingutasid ühise eesmärgi nimel tekitas sisimas kuidagi erilise tunde. Tolle võluväe nägemise tunde, millest Siiri viimasel peopäeval oma laulus pajatas. Oli jälle tunne kuidas väike rahvas suurelt ja ühiselt hingas ja liikus, naeris ja laulis, nuttis ja end jälle kokku võttis.
Nüüd, kus tänavapildis ei kohta enam pastlaid ja triibulisi kleite ja sõlgesid ja kübaraid ja kõike muud maalähedast on kuidagi tühi tunne, justkui kaduma hakkaks see arusaam mingi ühise asja tegemisest. Kõik liigub jälle pealtnäha oma vana rada edasi ning inimesed kes peo ajal kätest kinni hoidsid, mis sest et võõrad ei märka üksteist enam, ei hinga ega astu samas rütmis. Ma loodan, et ma eksin ning kolme aasta pärast saan tunda jälle kui tugev too võluvägi on meie - Eestlaste - sees.
Link videole http://www.vimeo.com/26079438
parool: tantsupidu
No comments:
Post a Comment