Isu on jalgpallikoondise puhul nüüd sama kõrgeks aetud nagu Veerpalu puhul suusatamises. Enam nii kergelt kaotustega ei lepita ning viigidki tunduvad magedad. Asjaolu, et enam ei pääse pikaajaline kodumängude platsiäärne toetusmeeskond tähtsaks mänguks täies koosseisus staadionilegi, kuna lihtsalt pileteid ei ole, on ka uus tase (kuigi kahtlen kas seekord oli tegu ausa mänguga jalgpalliliidu poolt). Minu poolest võiks täismaja alati olla, sest kui Eestlane end kokku võtab ja oma õlleauruse hääle kuuldavaks teeb, siis on mürgel missugune.
Meie Kostjat on palju kiidetud ning sama teen ka mina, kuid veelgi rohkem tahaks ma au anda meeskonnavaimule, mis esimest korda sellel valikturniiril end mitmel moel ja kujul ilmutas. Tulla tagaajaja rollist võitjaks mitte ühel vaid mitmel juhul, võtta end pärast häbiväärset intsidenti Fääri kaluritega uuesti kokku ning suruda oma mängujoonis ja tempo vastasele peale on kõik asjad mida enne pole olnud võimalust sellises mahus ja kvaliteedis kogeda. Küpsus on kahe kõrva vahele tekkinud ning enam ei kardeta vastase varju, isegi peapalle nopitakse lahtilöökidest juba.
Tegelikult on kõige suurem nauding aga see, kui meeskond nüüd ära ei vaju vaid hoiab saavutatud meelekindlust ning näitab hambaid ka uues valiktsüklis. Ma ei julge veel unistada MM-il "Eesti-Eesti" skandeerimisest, sest siis võib midagi nihu minna. Aga mõte on oi kui magus.
Pikem fotoreportaazh nagu ikka viewbookis Dubh Linn galeriis.
Cheers Mates!!!
No comments:
Post a Comment