Üks asi siin maailmas on jälle oma oodatud ning ootamatu lõpu leidnud. Minu igapäevane visiit lauluväljakule kestis kokku neli nädalat. Vaid ühel päeval ei jõudnud ma sinna, sest siis pälvis tähelepanu streikiv ühiskondlik transport, mis mind muidu nii edukalt lauluväljaku vahet oli vedanud. Marsruut Viru keskus-Oru-Viru Keskus muutus juba peaaegu et lahutamatuks osaks igapäevarutiinist. Nüüd tuleb taas päevakorda uue atraktsiooni leidmine, mis annaks võimaluse pisikest pildistamispisikut rahuldada.
Ajaliselt pole ma midagi nii pikalt enne dokumenteerinud, kuid millestki sarnase tegemisest tulevikus ma kindlasti ära ei ütleks, sest just nüüd, kui kogu see materjal on purki saadud hakkab vaikselt kohale jõudma millise muutuse sees sai oldud. Igapäevaselt pilti tehes ei pannud tihti tähelegi kuidas too ehitis vaikselt kuid kindlalt ajahmaba poolt ihutud sai, et siis ühel päeval lihtsalt kaduda, ilma ettehoiatamata....
Nüüd jääb siis üle kogu pildistatud materjal üle käia ja sellest mingi mõistlik pildirida kokku seada.
No comments:
Post a Comment