Päeval, mil EKA plank hakkas järsku õhku haihtuma juhtus ka vanalinnapäevadel nii üht koma teist. Esmalt leidsid end Raekoja Platsi lavalt Steffi Pähn ja Alissa Turunova, kes panid kogu oma noorusliku tahtmise ja oskuse kitarri ja tšello muusikalise koosluse tekitamiseks. Seejärel peale sihitut ekslemist ja goji marjadest tehtud smuuti käigupealt tarbimist (mis ühel munakivisel teel on paras katsumus) müürivahe tänaval õnnestus mul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi pisikesest ja hubasest sisehoovist üles leida Improteater, kes koosseisus Rednar Annus, Mairi Jõgi, Maarius Pärn ning Rauno Kaibiainen pluss Tarvo Krall müratekitajana tegid eimillestki lahedat annamullesõnajamateensellestpooltunditeatrit. Ühesõnaga võis näha kuidas üks käeraudades turist Inglismaal sõitva Žiguli tagaistmel kunstdildoga mõrvati. Kuidas ühe suvalisemast suvalisema kooli kojamees oma koolijütsist pojale viina ostis ja see siis miilitsale vahele jäi ning õpetajast ema juurde toodi, kes ühtlasi ka koolidirektor oli ja kojamehe vallandada tahtis. Kuidas mängida ulme, õuduka, superkangelaste ja muude stiilidega lahti stseeni pesumajas. Kuidas vastata lauldes küsimusele elu mõttest, noja tagatipuks teha väljamõeldud prantsuse keeles oivaline ühislaul rindadest. Rednarile viis punkti usutavuse eest, mille teised liikmed samuti sujuvalt omastasid. Improteatrit sooviks varsti jälle näha.
Ja siis tegelikult kui aus olla käisin ma ka Raul Sööt'i ja tema bändi kuulamas pildistamas, kuid ega sellest miskit head mälestust jäänud, kuna kogu mu tähelepanu oli suunatud sõnumi ootamisele, mis pidi mulle teada andma, kas Vaiko lubab mind fotokaga Musta Puudlisse või mitte. Ja lõpuks kui sain jaatava vastuse, polnud muudel asjadel enam mingit tähtsust. Kuues stuudioalbum on kohe-kohe poelettidel ja seni epliku soundcloudi kontolt kuuldud kolm lugu lubavad ainult puhast naudingut kõrvadele. Laivis saab uue plaadi materjali laiendatud kooseisu ehk Eliidi esituses kuulata ka 14 juunil kinomajas, kuhu tahaks samuti jõuda.
No comments:
Post a Comment