Elari tagatoas

"Who did this to us?!?!

Goddammit, I'm here on business!!!"

*Tartus, Veeriku Selveri juures, kohas, kus Võsa pets käis Elaril külas, võib leida ühed ninakollid, mille autoriks on grupeering nimega Multistab. Elagu Sossidzfest!!!

Jazzitramm

Sellised legendaarsed palad nagu "Valideeri", "Trammisõit on Ajavõit", "Jänese Bluus" ning "Tramm 606" kõlasid täiesti ootamatult mõnede linnakodanike ja vägagi oodatult minu jaoks 24 aprillil kell 14:24 Lubja peatusest startinud trammis number neli. Tavaline krigin/kragin/kolin/mölin asendus oma paarikümneks minutiks, mis kulus trammil Vineeri peatusesse jõudmiseks, improjazzuga. Tuli leida tasakaalupunkt ja sõit võis alata. Nii mõnedki muusikud olid juba tuttavad ka laupäevasest rongkäigust, kuid ootamatult oli seekord kõvasti rohkem igast kaameraga sõelujaid. Ühesõnaga kui kõik see materjal korralikult ära monteerida peaks ühe vinge kolmdee/surraund/laiv kontsertsalvestuse küll kätte saama. 

Niikauaks kui seda aga pole kutsun vaatama Jazzitrammi kaksdee versiooni, mille panin kokku täitsa mina ise. Ühesõnaga varuge kuskil 17 minutit aega väikseks tantsuks ja kaasaümisemiseks. Ja täitsa vabalt võib seda sobitada näiteks ka mõne koogimeisterdamisaktsiooniga. Igati vin-vin.

Tore sünnipäevakink igatahes sai endale korraldatud. Jes

Jazziusk 2013

Ei mäletagi, mis põhjusel sai jazzkaare kava hakatud ühel külaml ja kõledal märtsikuupäeval hoolega läbi töötama, aga see mille sealt leidsin oli minule kui tänavafotograafia huvilisele väga intrigeeriv. Nimelt jazz trammis ja mööda vanalinna tänavaid kõlamas ja kaikumas.

Linnatänava projekt pole jazzkaare raames küll midagi üliuut ning minus tekitas see kohe ka huvi midagi omale kaadrisse püüdma minna/tulla. Oli vaja siis vaid see soojem ja valgem aeg veel ära oodata. 

Nüüdseks on 20-s aprill juba möödanik ning ajal mil seda postitust kirjutan on purgis nii rongkäik vanalinnas kui ka siusliselt mõni tund tagasi läbi kogetud trammisõit. Kuu-raa-dii-laa-hee ütlen ma.

Ja ilma pikema jututa kutsun vaatama veerandtunnist klippi sündmustest, millest sain osaks siis vanalinna tänavatel, kuhu suundusid Siim Aimla juhendamisel Otsakooli tudengid.

Helikvaliteet kõigub veidi tänu sellele, et operaator pole ikka veel suutnud omale tuuletakistust muretseda, aga kaugel pole ka enam see hetk.

Meil on aega veel

Tänavust filmiaastat iseloomustab kõige paremini minumeelest selline sõnakombinatsioon nagu (post)apokalüptilised süümepiinad. Ameerika filmitööstus on paiskamas järjest vaatamiseks ja suure ekraani ees nautimiseks filmielamusi, kus praegune normaalsus on sattunud tugeva löögi alla või on koguni inimrassi vaieldamatul kaasabil igaveseks kaduma läinud. Filmid nagu Oblivion, After Earth, Elysium, World War Z ning isegi Man of Steel ja Into Darkness püüavad juba oma treilerite ja teaseritega tõmmata vaatajat kuhugi täiesti teistsugusesse, kuigi vahel jällegi tõelisusega äravahetamiseni sarnasesse (hüpersuper) reaalsusesse. See kui palju neil filmidel peale visuaalse naudingu ka midagi sisulist öelda on, jääb juba igaühe enda otsustada. Aga kahtlemata on kõik eelpoolnimetatud kinosaali jaoks loodud tooted.

Mulle ulme väga istub, eriti aga just selline, mis sunnib aru saamiseks pingutama halle ajurakke, pakkudes samas ka väga meeldejäävat visuaali. Children of Men on selle kategooria üks tegijamaid ja sisukamaid esindajaid. Eraldi tunnustust väärib operaatoritöö, eriti üks parajalt pikk montaazhivaba stseen üsna filmi lõpus - kes teab, see teab, kes ei tea, sellele soovitan soojalt vaadata. 

Vähe lustakam film on selles kategoorias 12 Monkey's, mille suur konks peitub selles, kus üks väike poisiklutt näeb lapsepõlves omaenese surma pealt (olles selleks ajaks täiskasvanu). Omamoodi ajas rändamine seegi, arvestades, et kogu film on tegelikult ajas rändamisele üles ehitatud. Ja alati kui mõni film selle teemaga seotud on, siis tekib ka mul kohe kõrgendatud tähelepanu ja huvi kas ehk on tegu mõne väärt "aja"veetmisvõimalusega.

Tundub, et vahest võib ka aega surnuks lüües leida üüratutest netiavarustest väärt filmielamust ja kui siis tagatipuks selgub, et see teos on olnud peamiseks inspiratsiooniallikaks Terry Gilliami ülalpoolmainitud ahvifilmile, siis sulgub mingi mõtteline ring, et saaks avaneda uus. Teisisõnu sattusin vaatama sinutorust leitud La Jetée nimelist taiest, mis valmis nüüdseks juba üle poolsajandi tagasi Prantsusmaal, kuid oli niiöelda omas ajastus vähemalt pool sajandit teistest ees. Seega võiks öelda, et nägin seda täiesti õigel ajal.

Hetkel, mil mul endale valmistab palju peavalu, et kumba ma siis oma peegelkaameraga tegema peaks, kas filmi või pilti, tõi toosama Chris Marker'i kultusfilm mind ehk veidike maapeale tagasi ja pani üle hindama neid väärtuseid, mis mulle fotograafia juures olulised on - ehk kuidas teha pilti nii, et neid saaks vaadata nagu filmi.

Ja siin on ka nüüd see film ise. Varuge pooltund aega vaatamiseks ja teine pooltund seedimiseks või ülevaatamiseks. Minu arust ei ole tegu mahavisatud ajaga. Kuigi mis moodi aega visata ja veel kuhugi suunas on juba iseküsimus.

Greenaway effekt

Kõik mida me näeme ja kogeme, kõik mida me nimetame tuttavaks kolmemõõtmeliseks reaalsuseks võib olla kaugele kahemõõtmelisele pinnale talletatud info projektsioon ehk hologramm.

Mustadest aukudest inspireeritud moodsad ideed kõnelevad meile, et reaalsus on kahemõõtmeline, ja täismahuline kolmemõõtmeline maailm on hologrammkujutis kosmoseregioonide piiril.

Ühesõnaga on asjalood nii, et ükstaskõik mis ka musta auku kaob - mina, linnutee galaktika, universum - siis kogu info mis neis asjades on näib talletuvat musta augu pinnale. Umbes samamoodi nagu arvuti salvestab teabe. Lõpuks eksisteerivad kõik need asjad kahes kohas. Kolmemõõtmelise versioonina, mis kadus igaveseks musta auku ja kahemõõtmelise versioonina, mis jääb infona selle pinnale.

Et siis ühe korra veel. Kogu musta auku kadunud kraami informatsiooniline sisu võib leida väljenduse väljaspool musta auku. Niisiis saab teada kõike seda, mis mustas augus sünnib, ka ainult välisele tuginedes. Teoorias võib seega seda informatsiooni kasutada, nende samade asjade taastamiseks.

Lisaks sellele ruum musta augu sees mängib samade reeglite järgi kui väljas. Seega kui objekti musta augu sees võib kirjeldada info järgi selle pinnal, siis võib olla, et kõik universumis, alates galaktikatest ja tähtedest, kuni minu ja koguni kosmose endani, on mingile kaugele, meid ümbritsevale kahemõõtmelisele pinnale talletatud info projektsioon. Ehk teisisõnu see, mida meie tajume reaalsusena, võib olla hologramm.

*katkend teadusdokumentaalist Fabric of the Space

** rohkem ja vähem fotolavastatud kaadrid sai tehtd Peeter Lauritsa poolt juhendatud fotokursusel Vana-Kasepää kandis, Ambulartooriumis ja selle ümbruses. Tänud vapratele modellidele!!!

*** Greenaway effekt tuleneb ühelt poolt Peter Greenaway nimelisest üpris jõulise fantaasiamaailmaga rezisööri filmidest nagu Prospero raamat ja Maconi laps ja teiselt poolt kõigest eelnevast. Lisades siia juurde väga väikese ajafaktori mille jooksul sai hologrammi reaalsusest hüpatud fotolavastusse ja Greenaway loomingusse, siis ei jäägi muud üle kui kuulutada pisikese ja mõnusa hullumise tähistamiseks välja uutsorti effekti tekkimine.