Tänavust filmiaastat iseloomustab kõige paremini minumeelest selline sõnakombinatsioon nagu (post)apokalüptilised süümepiinad. Ameerika filmitööstus on paiskamas järjest vaatamiseks ja suure ekraani ees nautimiseks filmielamusi, kus praegune normaalsus on sattunud tugeva löögi alla või on koguni inimrassi vaieldamatul kaasabil igaveseks kaduma läinud. Filmid nagu Oblivion, After Earth, Elysium, World War Z ning isegi Man of Steel ja Into Darkness püüavad juba oma treilerite ja teaseritega tõmmata vaatajat kuhugi täiesti teistsugusesse, kuigi vahel jällegi tõelisusega äravahetamiseni sarnasesse (hüpersuper) reaalsusesse. See kui palju neil filmidel peale visuaalse naudingu ka midagi sisulist öelda on, jääb juba igaühe enda otsustada. Aga kahtlemata on kõik eelpoolnimetatud kinosaali jaoks loodud tooted.
Mulle ulme väga istub, eriti aga just selline, mis sunnib aru saamiseks pingutama halle ajurakke, pakkudes samas ka väga meeldejäävat visuaali. Children of Men on selle kategooria üks tegijamaid ja sisukamaid esindajaid. Eraldi tunnustust väärib operaatoritöö, eriti üks parajalt pikk montaazhivaba stseen üsna filmi lõpus - kes teab, see teab, kes ei tea, sellele soovitan soojalt vaadata.
Vähe lustakam film on selles kategoorias 12 Monkey's, mille suur konks peitub selles, kus üks väike poisiklutt näeb lapsepõlves omaenese surma pealt (olles selleks ajaks täiskasvanu). Omamoodi ajas rändamine seegi, arvestades, et kogu film on tegelikult ajas rändamisele üles ehitatud. Ja alati kui mõni film selle teemaga seotud on, siis tekib ka mul kohe kõrgendatud tähelepanu ja huvi kas ehk on tegu mõne väärt "aja"veetmisvõimalusega.
Tundub, et vahest võib ka aega surnuks lüües leida üüratutest netiavarustest väärt filmielamust ja kui siis tagatipuks selgub, et see teos on olnud peamiseks inspiratsiooniallikaks Terry Gilliami ülalpoolmainitud ahvifilmile, siis sulgub mingi mõtteline ring, et saaks avaneda uus. Teisisõnu sattusin vaatama sinutorust leitud La Jetée nimelist taiest, mis valmis nüüdseks juba üle poolsajandi tagasi Prantsusmaal, kuid oli niiöelda omas ajastus vähemalt pool sajandit teistest ees. Seega võiks öelda, et nägin seda täiesti õigel ajal.
Hetkel, mil mul endale valmistab palju peavalu, et kumba ma siis oma peegelkaameraga tegema peaks, kas filmi või pilti, tõi toosama Chris Marker'i kultusfilm mind ehk veidike maapeale tagasi ja pani üle hindama neid väärtuseid, mis mulle fotograafia juures olulised on - ehk kuidas teha pilti nii, et neid saaks vaadata nagu filmi.
Ja siin on ka nüüd see film ise. Varuge pooltund aega vaatamiseks ja teine pooltund seedimiseks või ülevaatamiseks. Minu arust ei ole tegu mahavisatud ajaga. Kuigi mis moodi aega visata ja veel kuhugi suunas on juba iseküsimus.
No comments:
Post a Comment