Хрїстóсъ воскрéсе! Воистину воскресе!
Laupäeval, neljandamal maikuu päeval, algas minu tutvus kogukonnaga Marsilt või siis tavakeeli Vana-Kasepäält. Ega suurt vahet pole, sest sealsed müttamised mööda kitsaid aga värvikirevaid ja mingit teist ajastut meenutavaid külatänavaid, mida saatsid uudishimulikud külaelanikkonna pilgud a la vanad muhedate vuntsidega papid, räuskavad mammid, auru all olevad kodukaunistajatest unistajad, lillemustriliste rätikutega mööda vuhisevad jalgratturlapsed ja kõik kes sinna vahele mahuvad, see kõik moodustaski ühe väga eriskummalise rännaku teisel planeedil.
Tundus, et seekord tabasin nende ajaarvamise järgi üht olulist püha kah veel, mistõttu oli kõik tavapärasest veidi pidulikum. Nii värvikirevat ja miljoni erineva lillesordiga ning kirjute munadega kaunistatud surnuaeda pole ma veel enne kohanud. "Kajakate pidu" teada kohalikud selle kohta ütlevat. Rääkimata siis sellest, et ka ma ise sain juba esmakohtumise käigus omalegi neli hoolega värvitud muna. Piinlik oli ainult, et suure ähmiga kippus tolle päeva kombekohane tänuavaldus meelest minema, asendudes kõigest kummarduse ja tagasihoidliku "spassiiboga", kuigi terve eelneva päeva oli ambulartooriumi murulappi riisudes endale korrutatud, kuidas Risto ikka tõesti üles on tõusnud. Risto on neil üks ütlemata tähtis tegelane muide. Tema auks tuli näiteks pühapäisel päeval ise varakult üles tõusta, et end kella kaheksaks kohalikku pühakotta toimetada, mis päädis küünlavalguse poolt valgustatud kireva rätikumere kogemisega ning tõelise küünarnukitunde tekkimisega kohalikega. Õnneks ei virisenud keegi mu ilmselge pearätt släsh seelikukandmisvaeguse üle.
Kuna ambulartooriumis on hetkel seintega tuuga, kuhu saaks uusi pilte üles riputada, siis riputasin oma esmatutvusest välja tulnud huvitavamad kaadrid üles viewbooki. Tutvutagu!
Põrgu värk. Tahaks öelda, et see on siiani mu kõige sisukam pildimaterjal üldse. Isegi päike töötas sel planeedil kogu aeg kaasa.
.
No comments:
Post a Comment