On 24 detsember. Ümberringi valitseb lauspilvisus ja iga hetk on tunda, et taevaluukidest võib vallanduda midagi ohtralt märjataolist. Lund pole kusagil. Rohelust, sellist pastelset ja nukravõitu, aga see eest rohkem kui küll. Kuigi nii võiks kirjeldada jõululaupäeva aastal 2013 Tallinnas, siis ometi meenub mulle hoopis üks teine koht maamunal, kus selsamal päeval aasta tagasi sai kõnnitud mööda liivaranda ning kus kergelt kõle tuulepoiss kandis aegajalt mu neljanädalalvanusesse habemetüükasse ookeanisoolast hõngu.Poleks oodanud, et vastupidiste aastaaegadega paikades maakera erinevates punktides võib ometi esineda nii selgeltnähtavaid paralleele.
Kummalisel kombel võib ju sarnasust otsida ka selle päeva tegevustest. Meie traditsioonidesse on sisse kodeeritud liivamängud surnuaedades, kus suured rahvahulgad kogunevad hauaplatside ümber, neid korrastades ja liivale joondisaini tehes, rääkimata suurest valgusmängust, mis õhtuhämaruses möödujatele avaldub. Omamoodi hingesoojuse triumf üheks päevaks.
Keerates paar nõksu sellel soojusele rõõmsamaid toone juurde jääb põhimõte suurte rahavamsside kogunemisest ja liivamängudest üldjoontes samaks. Valgusetenduse ohjad võtab üle fenomen nimega kuumaveeallikas, mille leidmiseks ookeanirannas piisab, kui pista õiges kohas varbad liiva alla, rääkimata siis veel labidaga terve suure liivakindluse rajamisest maa ja vee piirile. Need, kes oskavad tõusu ja mõõna ka arvesse võtta, võivad nii päris kaua tolles veesupis olemist nautida.
Jõulurahu missugune.
No comments:
Post a Comment