Kuuba Korda - la segunda parte

Jah, alljärgneval lool on ka primera parte

Olgugi, et kooliharidust jagatakse Kuubal tasuta ning tervishoiusüsteemi peetakse kohaliku galaktika piires üheks silmapaistvamaks on kummalisel kombel riigi ihaldatuim tööpost siiski taksojuhi oma. Ja miks ka mitte, kui sul õnnestub rallida mööda hapnikuvaeseid-y-lärmakaid linnatänavaid ning neelata ohtralt signaalitades pimedate nurgatagustega ristmikke, viibates-vehkides-y-hõigates samas läbi olematute külgakende midagi arusaamatut lugematutele tuttavatele nägudele või kimada mittekusagile viivate sildade alt ühest riigi otsast teise kulgeval auklikul carreterral korpulentse -y-paduroosase Almendroniga (tuntud ka kui Maquina või Yank-Tank), mille edasiliikumistahte jõuliseks märgiks on rohkem kui natuke vibreeriv rool ning lambiõliga pooleks segatud ja mustalt turult kolmandiku võrra odavamalt nihverdatud kütus oktaanarvuga 83, mis napilt korstna läbimööduga-y-kroomitud ilmega sumbutist peadpööritava tossu ja vinguhaisuga suundub otse kolleegist taksisti stiilit sarnasesse muuseumieksponaati, kus ta mõnuga lämmatab täistuubitud nahksel tagaistmel hingevaakuvaid gringosid. Ay Dios Mio. Taksofonidega üleujutatud saarel on just taksistid need, kes hoiavad riigi tugevale lupjumisele kalduvat vereringet käimas, hangeldades kõigega, mis äratab turistide tähelepanu, alates kahtlastest loodusmatkadest kuivade koskede äärde ja lõpetades letšenäljas lõbutüdrukutega. Olgu istumise all lobudik missugune, niikaua kuni see edasi veereb ja lisakilode transportimist välja kannatab, senikaua ei kustu igal õigel taksistil unistus oma isiklikust taksopargist.

Selleks, et püüda üldse aru saada, mis asi on põlvest-põlve pärnadatava sajast erinevast tükist kokkuklopsitud liikurvahendi tähendus sealse rahva jaoks tuleks väga tõenäoselt võtta ette suuremahuline rahvaküsitlus. Lootuses, et keegi sellega juba tegeleb, jääb praegune blogipostitus pigem selliseks siit-y-sealt hangitud äraspidise loogikaga infokildude enam-vähem tõelähedaseks edastajaks. Kui uskuda Maailmapanga luuresatelliitidelt kogutud infot, siis selgub, et veel üsna hiljuti, ajal, mil legaalselt osta-y-müüa võis vaid revolutsioonieelseid massinaid, omas igast tuhandest kuubakast ligi kakskümend mingit sorti neljarattalist sõiduvahendit, mis peaks tähendama, et rohkem kui 11 miljonilise elanikkonnaga riigis sõidab jämedalt võttes ringi umbes kakssada tuhat B-kategooriasse kuuluvat masinat, millest vähemalt iga kaheksas on tulnud Detroidi-nimelise automeka vabrikuliinidelt. Kui teist keegi, lugupeetavad blogilised, kes te ikka veel mingil põhjusel seda veidrat kirjatükki loete, peaks oma maast leitud aja jooksul sattuma mõnda Havanna paljudest loteriihõngulistest toidukohtadest, mistähendab, et kunagi päris täpselt ei tea, mis asi menüüst on saadaval ning kas seejuures ka kõik tellitud roa koostisosad lauale jõuavad, siis rüübake rahustuseks mõnus lonks cervezat, heitke pilk tänavale ning loendage veidi mööduvaid sõidukeid. Tunnistan, et minu kergelt Cristal’iseerunud silmad väidaksid näiteks, et seda revolutsioonieelset rauda liigub tee peal suhtega kolm kaheksast.

Tänavune, kahetuhandeneljateistkümnes aasta, algas kuubakatele, vähemalt paberil, võib-olla ehk kõige paljulubavama aastana üle mitme kümnendi, sest vahepeal noorema ning uljama venna hoolde usaldatud valitsus otsustas teha põhimõttelisi lihtsustusi erinevate liikumisvahenditega kauplemises-y-omandiküsimuses. Miks paberil? Sest keskmise kuupalga ja keskmise autohinna erinevus, olgu ta siis uus või paduvana on jätkuvalt võrreldav olukorraga, mille järgi peaks seadusekuulekas kuubakas sadaviiskümend aastat kogu oma sissetuleku kõrvale panema ja püüdma ämma najal kuidagi piisavalt rõõsa ja roosa püsida, et peale ülielupikka ooteaega asuda täiel rinnal nautima sõidumõnusid isikliku neljarattalisega. Isegi Kuuba paljukiidetud tervishoiusüsteem ei suuda tagada hetkel rohkem kui ehk poole vajalikust eluajast. Kus siis see konks on, miks tänavapildis üldse „niipalju“ sõiduvahendeid edasi-tagasi vurab? Vastus peitub Revolutsiooni algusaegades, mis lisaks kesvamärjukesele andis ka kõige soodsama võimaluse saada poolmuidu autoomanikuks. Tuli vaid olla kiire, kuna kaup liikus tol segasel ajal kibekiirelt ning soovijaid oli rohkem kui soovitavat. Kogu see jabur kesvamärjukesemöll pahandas aga korralikult Detroidi autovabrikuid, kellele üldse ei meeldinud mõte purjakil sohvritest, mistõttu otsustati peale lühikest mõtlemisaega teha saareriigiga majandussuhetes mõningane paus, millega mindi isegi nii kaugele, et ka varuosi ei saadetud enam Kuubale lootuses, et varem või hiljem kaasneb sellega soov uute sõidukõlblike masinante järele. Hea plaan küll, aga välja kukkus asi hoopis sedaviisi, et Detroit on tänaseks vaid hale vari oma kunagisest hiilgusest, aga Kuuba teedel vuravad noodsamad vanad dinosaurused ikka veel ringi. Siinkohal tuleb detroidipoistel ise peeglisse vaadata, kuna oma hiilgeajal sõlmitud koostöölepped teiste sellel planeedil resideerunud autotööstustega viis olukorrani, kus parema teadmise puudumisel ahviti nende toodangut lihtsalt järgi. Eriti eeskujulikuks kopeermasinaks osutus üks Nõukogude Ime kandev suurkorporatsioon, kel tekkis küllaltki sõbralik läbisaamine ka meie paljukiidetud saareriigi ninameestega. Sellest sõprusest kujunes väga  inspireeriv tööpõld Kuuba tõelistele osavnäpp-mehaanikutele, kes sinnamaani olid sunnitud väga lühikese aja jooksul õppima ära sisuliselt lehmasitast-filigraanselt-töötava-käigukasti-kokkukeevitamise. Värvikamad näited nende saavutustest võiksid olla mõne Dodge Royal Lancer’i või Plymouth Belvedere’i väsinud kolbide asendamine Го́рьковский-автомоби́льный-заво́д-Cincuenta-Uno veoatuo omadega, rääkimata Chrysler Imperial’i jõuallika vahetamisest kaks korda tüsedama traktori oma vastu, lisaks suudetakse siiani piduriõli ilma suurema jamata kokku segada šampooni-y-toiduõli ülejääkidest, vormida valgeplekist vanadele iludustele küljeliiste, rattakilpe-y-koopaid ning täita kroonilise õhupuuduse all kannatavaid peegelsiledaid rehve lihtlabase muruga. Puht seaduslikult võisid Nõukogude Ime kandvaid plekikolinaid omada riigis vaid valik parimatest-parimaid sportlasi, meelelahutajaid, riigiteenistujaid, diplomaate ning arste, kellest viimastel oli vaja ette näidata ka välislähetused sõbralikesse riikidesse nagu Angoola ja Venetsueela. Ebaseaduslikult aga käis nende masinate saatus musta turu kaudu hoopis teist rada, olgugi, et omandisuhe sellest ei muutunud. Ka paljud karsklased, kes siirdusid Revolutsiooni jalust mujale elama, jätsid küll oma autod sugulastele, kuid riigi jäik seadusandlus omanikku muuta ei lubanud. Seega on nüüdseks tekkinud olukord, kus kohalikel inimestel pole enam aimugi, kes võiks mõne mustal turul paljutiirelnud sõiduvahendi tegelik peremees olla.

Kui uskuda üht hiljutist artiklit, mis püüab kirjeldada võimalikke põhjuseid riigi poolt kehtestatud ülitobedatele autohindadaele, mis on kuni kümnekordselt üle ka mujal antud planeedil pakutavast, siis läheb ikka päris jupp aega enne seedimiseks, kuni tekib arusaam, et selles võib isegi mingi iva peituda. Kuuba topeltvaluutasüsteemis eksisteerib küll kaks erineva vääringuga peesot, aga niipea kui nendega riigist väljuda kaob neil igasugune vahetusväärtus. Kuna autode ning ka kõige muu võimalike ja võimatute vidinate ametlik ja ainuke maaletooja on riik, kellel pole väga palju reserve teistes, tugevama väärtusega valuutades, siis suurt hulka importkraami niikuinii maale tuua pole esiteks mõtet, kuna nende vastu annaksid ostjad ju väärtusetut raha ning teiseks pole ka võimalik, kuna toda välisvaluutat on lihtsalt vähe. Mõtteline laovaru peab aga siiski olema, et tekitada mingigi nõudlus kohalike rikkamate töömesilaste-y-turistilüpsjate ning välismaalaste seas, kes võtavad vaevaks Cadecades (Casa de Cambio ehk valuutavahetuspunkt) vahetada välisvaluutat kohaliku raha vastu, et selle eest siis hirmkalli hinnaga omale näiteks auto osta. Olgugi, et kohalike arvates on kasutusel tervet mõistust vihkav ärimudel, kus üheltpoolt natuke antakse präänikut, kuid ainult niipalju, et nõudlus selle vastu ei muutuks hirmkalli hinna tõttu massiliseks, siis sellest hoolimata on soovijaid rohkem kui küll. Lisaks on valitsus lubanud ju suunata müügist saadud raha ka riigi ühistranspordi arendamisse, kus jällegi vähemalt paberil piisaks juba kahekümne uue auto müügist, et ainuüksi pealinnas hakkaksid vurama täiesti uued ja sõbralikest Aasia autotehastest pärinevad neljarattalised külmkambrid. Ilmselgelt võiks antud plaani lugeda edukaks, kui selle täitmine kestaks kasvõi paarkümend järgmist aastat. Seniks aga jääb riigi üheks olulisemaks ning kõige muu kõrval ka lausa ülipadukiireks välisavluutareservide täitjaks rendiautondus, mis toetub jällegi peamiselt uuemat sorti Aasia toodangule ning mille eest küsitakse vähenurisevatelt turistidelt muu maailmaga võrreldes ligi kahekordset hinda. Rondistumistunnuste saabudes lükatakse kogu see kraam kohalikku turgu, kus tema hind aga ei jää millegipoolest alla ülejäänud kaubale. Arvatakse, et siia on peidetud valitsuse kaugem eesmärk kohaliku kallima valuuta devalveerimise tarbeks, et jätta käibele too nõrgem, mille eest aga ei suuda kohalik ikkagi letšet hankida.

Küllap on kultuuršokk  kärme tulema, kui arvestada kõike, mis just sai sõnadesse pistetud, kuid sellele pakub Kuuba ka korralikku vasturohtu oma mui bueno’de ja külalislahkusest pakatavate Casa Particular’ide (ehk kodumajutuse) võrgustikuga, kus lisaks mõistlikule hinnale saab kogeda ka  väääääääga sõbralikku pererahvast, kes tihti suudab lauspäikeses oma raskete seljakottidega pikki maid maha vantsind/taksotand/bussitand ning pooko-pooko-espanjolli-habalavate gringode rõõmuks rääkida ka ühes arusaadavamas keeles. Lisaks on paljudes Casades ka tublid kokad, kellele pole probleem hilistel öötundidel valmis meisterdada mõni eriti delicioso sefiiritort või siis mitmekäiguline õhtusöök, olgugi, et toiduainete varumiseks on eriti viimasel puhul vaja oma soovidest aegsasti teada anda, et õhtul ikka tohutu riisihunniku kõrvale oleks pakkuda kuhjaga Cerdo’t (siga), Pollo’t (kana) või siis peasuuruseid Langostasid (homaar) ning loomulikud plataani, seda kartulimaitselist-y-rohelist banaanisugulast. Hommikusöögiga on asjad vähe rutiinsemad, kui te just peate värskete mangode, papaia, ananassi, banaani ja guaava söömist ja värskelt-pressituna joomist koos praemuna, importvõi ja kohalike panaderiatoodetega kuidagi rutiinikõlbulikuks. Lisaks oskab nüüd vähemalt üks, ülimalt looduskaunis Vinalese külas asuv Casa, nimega Villa Noel, pakkuda kaugetele külalistele, ühe väga omalaadse naerukajaka valvsa pilgu alla, härjasilma koos rohke pipra ja soolaga. Mmmmm...

Jääb veel öelda Suur Gracias Teile Andres, Rene, Rivo ja Vera, et te koos minuga selle veidra reisi, kahe telgi ning ühe kahtlaselt vibreeriva matkakotiga, lõpuni vastu pidasite. Hoolimata kõigest, oli Tore!!!

....Ja sama liibuvalt ning vaikselt nagu oskab sinust kitsal tänaval seljatagant mööduda vaid kuubalane tahaks ma veel epiloogi tarbeks lisada ka seda, et kogu selle tossu, saasta, prügi, kõntsa ja milleiganes muu asja keskel nimetati Kuuba hiljutise globaalset jalajälge nuuskivate teadlaste uurimuste põhjal paigaks, mis vastupidiselt oma silma-nina-käte-y-jalgadega kogetule hoopis hoiab ja taastoodab eluks vajalikku keskkonda.....

El Pollo de la Muerte!!!