Kiigelaul

Kannatused kannatagu veel veidi.
Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.
Miski pole parem kiikumisest! 

A.Alliksaar

Kaks päeva Mais

Märkamatult on tarkuse taganõudmise aeg jälle pihta hakkamas. Ülikoolides eelnädal juba seljataga ning uued näod ja vanad kohad taas valmis tegudeks. See käib ka EKA tudengite kohta, kelle kasutuses on pealinnas vähemalt seitsmel erineval aadressil asuvad õpipaigad (no ja siis see parkla). Kui vaid nonde pikkade ja aeganõudvate vahemaade läbimiseks oleks võimalik kasutada portaale nagu mõnes korralikus ulmeromaanis...

Aga portaale, kus aja ja ruumi läbimine õnnestuks silmapilkselt, veel leiutatud või avastatud pole. Tundub, et siinmail põimuvad aeg ja ruum omavahel alles 2018 aastal ning võib vabalt juhtuda, et too parkla leiab omale mõne muu väljundi. Igatahes nüüd kaalutakse kõiki variante kohe "erilise hoolega" ja aega tundub olevat kussedanägu, et seda kõike "rahulikult" teha. Ja ehk nii ongi hea kokkuvõttes. 

EKA vaim peitub inimestes, kes sellesse jätkuvalt usuvad ja panustavad. Kui neis inimestes on piisavalt väge, et üha uusi kultuurihakatisi enda külge siduda, siis ei oma praegused vahemaad mingid tähtsust. Uue maja kujul saaks vaim küll omale vormi, kuid see pole asja tuum.

Ja seetõttu ei juhtu midagi ka sellest, kui ajaloolise krundi ümbert eemaldada plank. Nüüd saab igaüks, kel soovi, seisatada otse krundi keskel ja oma äranägemise järgi sinna kõiksugu õhulosse rajada. Pole mingeid poliitilisi, ärilisi ega esteetilisi piiranguid. Jääb vaid (ette)kujutav kunst.

Kellele aga meeldib nostalgitseda, siis uurige linki sellest, kuidas vana EKA maja lammutus välja nägi.

Episood Tõusust ja Langusest

...siinkohal tõstis keegi mees tagumisest reast

võibolla Rummo, võibolla keegi teine rusikas käe ja ütles:

„Elagu vaba Biafra!!!“

Ja siis tõstsid ka teised oma rusikas käed ja ütlesid kooris:

„Elagu vaba Biafra!!!“

Aga üks mees oli vait.

See mees oli ETKVL-i mees.

Tal oli kodus põletatud põdraga äratuskell,

seinatasku makramee ja uued munatopsid

Ja ta oli jahmunud.

Sest esimest korda nägi ta, et selle maa,

selle provintsi elanik teeb välja sellest, mis toimub mujal maailmas.

Ja ta ei aimanud, et taas tõmbas ta vale tiku.

Sest see ei olnud Biafra mille nime skandeeriti.

Vaid üks teine maa,

millel samamoodi nagu tol aafrika riigil olid lipu peal sinine, must ja valge.

Ja mis oli okupeeritud samasuguse nigeeria poolt

nagu Biafragi.

Ja tol hetkel.

Tolles annelinna korteris

jõudis Eesti orbiidile.

Oli osake maailmast.

Ja see kestis terve hetke.

Aknad avati ja provintslikkuse kõrbehais kadus.

Marju seisis akna all ja tundis kuidas pööriöö luhtadelt tuli suits.

Tuli seesama Suits, kes kuuskümend aastat tagasi oli ise teinud katse aknad avada.

Sest see maa oli ääremaa.

Provints.

Provints.

Provints.

Ja Marju

See väike, ilus ja lootusrikas Marju.

Tema suured silmad vaatasid veel suuremate prilliklaaside tagant.

Tema silmast voolas pisar

Voolas üle põse.

Ja kukkus maha...

Võidusõit on bensukulu

Lõpuks siis ka vähe rohkem pilte tollest neljast pikast ja västiavast pildistamismatkapäevast Nordschleife ja Spa ringraja ääres. Ütelme, et tulemuseks on kindla peale tehtud pildid, mis ehk korra on pilkupüüdvad, kuid kahtlen, kas neist miski kauaks ka meelde jääb. Aga selliste hetkede tabamine nõuab muidugi pidevat ringraja külastamist, mistõttu ma pettunud nüüd ka ei ole. Lihtsalt tahaks jälle kätt proovida.

Ja kokkuvõttes - kõige ägedam on ikka pilti teha sellise ilmaga, kus tuul viliseb ja vihma kallab ja valgust napib ja kuskil kaadris on miskit udune.

Väike galerii Nordschleife ja Spa Francorchamps piltidega üleval ka viewbookis.

Roheline Põrgu

See maaliline ussmoodustis asfaldist ja künklikust maastikust kannab nime Wehrseifen. Teadjad võidusõitjad, kes seal julgevad oma metalseid suksusid ohjeldada ütlevad, et alla vasakule pöörduvasse kurvi sisenedes näitab spidomeeter vähemalt kahtsada kilomeetrit tunnis ning kukub siis järsult nii umbes seitsmekümne viieni, et siis vaikselt koguma hakata. Aga siiski vaikselt, sest ees on veel kaks vähe kiiremat kurvi, millest läbi jõudes saab alles sõtkuma asuda, kuni rada oma nina uuesti üles tõstab ja uued vallatud ja salakavalad kohad ette näitab. Mina tean vaid seda, et kõrvalistujana on juba sinna jõudeski (nii umbes neli minutit peale möllu algust) käed jalad tööd täis, rääkimata kiivrisse uppunud peast, mis pidevalt püüab järgi aimata Prodigy vihast solisti. Teretulemast Rohelisse Põrgusse - Willkommen auf Nordschleife.

Kui ei teaks, kus parasjagu oled, siis võiks arvata et tegu on lihtsalt ühe silmi ja meeli paitava looduskauni kohakesega Saksamaal. Ja mis veel. Siin pesitsevad ka mõned looduskaitse all olevad linnud, kelle jaoks on püstitatud hulganisti vaatlustorne. Kõige kõrgem torn on siiski vana Nürburgi kindlus, kuhu paari euro eest ka ümbruskaudset maastikku saab imetlema minna. Juhul kui te veel selleks ajaks pole aru saanud, miks siin niipalju igast sponsorlogode ja numbritega kaetud üüratult kalleid  maantehirme koos on, siis tornist ümbruskonda uurides peaks pusle lõpuks kokku sobituma.

See on koht kuhu võid tulla ja oma auto ja ka elu maha kanda, kui sul ainult selline tahtmine väga peaks tekkima. Tundub, et siin kehtivad veidi painutatud reeglid võrreldes muu maailmaga. Omamoodi gladiaatorite areen, et kogu testosteroon saaks kehast väljutatud. Ainus, mis ehk vähe kainestab on rahakott, mille sisu tühjeneb tunduvalt kiiremini kui jahtub tunne, mida tullakse üha uuesti ja uuesti kogema. Ja seejuures saab siin väga edukalt ka hängida ja tsillida, vaadates möödatuhisevaid massinaid, samal ajal ise vorsti grillides ja päikest võttes. Kangemad hängijad käivad siin juba aastakümneid ja on omale päris mugavad sisteemid ehitanud, et ikka võimalikult kodulähedane tunne ka loodusesse tulles säiliks. Ulme. Kollanokkadel ei maksaks siiski kohe uisapäisa magusamatesse punkitdesse oma tooli ja grilli üles seada, eriti suurte võistluste aegu, sest siis tuleb kohalik Hans koos oma freundidega ja teeb sulle sellise blitzi, mis annab silmad ette ka ühele teisele blitzile, mida madalmaade pojad kunagi omal nahal tunda said.

Äratuskella pole siin ka enamus aastast vaja, sest selle osa täidab mitmekülgne ja heliderikas hommikuprogramm, mis koosneb väga kiirelt liikuvate masinate mootorimürast, pidurikriginast ning rehvide vilinast. Üldiselt kestab see äratuskell vahetpidamata õhtuni välja, juhul kui just mõni jobu mootorrattur (ja neid tundub vähemalt mulle, et eriti siin näha ei taheta) vahepeal ei otsusta külge maha panna ja kogu lõbule vähemalt tunniks ajaks punast tuld näidata. Okei ühe korra päevas saavad nad andeks, aga kui ikka juba mitmendat korda ohmis näoga nahkmees rajapiirete taha häbenema silkab, ajab see ikka hinge ülejäänud seltskonnal täis küll. Scheisse.

Vamos Campeones !!!

Nagu ikka ei lähe minu jalgpalliennustused kunagi päris täide. Hispaania poisid tulid, mängisid ja lõpuks võtsid oma. Ka viimastel suurtuniiridel on ikka nii olnud, et meistriks kipub tulema see meeskond, kellel eelnevalt on vaja tulla välja selg vastu seina olukorrast. Tavaliselt on nendeks siis penaltite löömine peale lisaaega. See on justkui psühholoogilise valmisoleku kontroll. See meeskond, kes suudab tolle vastiku närvidemängu üle elada on tavaliselt piisavalt tugev ka lõppvaatuses.

Minu arvates on see siiski kõige nõmedam viis ühe mängu võitja otsustamise kohapealt, kuid mõned harvad korrad olen saanud siiski ka tunda võidurõõmu ja siis ununevad ka kõik etteheited. No näiteks 2005 aasta Meistrite Liiga finaalis, kui Liverpool saatis kõigepealt korda täiesti uskumatu tagasituleku normaalajal, et siis peanaltiseerias mösjöö Jerzy "Plastikmees" Dudeki imepärase shõuga karikas omale võidelda. Midagi sarnast võiks öelda ka selle aasta Chelsea Meistrite Liiga võidutiitli kohta .

Aga tulles veel tagasi Lilleküla finaalmängu juurde, siis ega Kreeka poistel väga nuriseda maksa. Oma nõelamisi, mida oli siiski päris omajagu ei suudetud ära kasutada ning vaata Hispaania mängupilti kuidas tahad, siis see oli küpsem ning tahtmist võita oli selles rohkem. 

Tulevikutähed, kes rohkem, kes vähem. Minu isklik arvamus on, et mösjöö Jese Rodriguez (10), kes lõi ka võiduvärava ja oli muidu parim väravakütt sellel turiniiril ning poolkaitsja Gerard Deulofeu (17) hakkavad varsti tugevalt koputama ka põhikoondise uksele.

Aga olgu ära toodud siis ka kõikide värskete meistrite nimed: Kepa Arrizabalaga (1), Alejandro Grimaldo (3), Jonas Ramalho (4), Derik Osede (5), Jose Campana (6), Juanmi (7 - kapten), Suso (8), Paco Alcacer (9), Jese Rodriguez (10), Juan Bernat (11), Joni (12), Adrian Ortola (13), Insua (14), Saul Niguez (15), Oliver Torres (16), Gerard Deulofeu (17), Denis Suarez (18), Salvador Ruiz (19) ning treener Julen Lepetegui.

Kogemus missugune. Lausvihmas saada staadionimurule, et siis seal ühe ajaloolise turniiri võidumeeskonda sisuliselt esirivist pildile püüda. Ma pole küll teab mis spordifotograaf, kuid arvan, et kui saaksin võimaluse veel mõnda finaaltruniiri jäädvustada, siis võtaksin pakkumise vastu. Hammas sai verele.

Lennukat tulevikku soovides...

Is it a bird? Is it a plane? Ei. See on Eesti rahvuslindmees Suitsugurnik.

Eesti noorte mehehakatiste raske töönädal Euroopa alla 19 aastaste Meistrivõistlustel Jalgpallis lõppes vägagi sellises meeleolus, mida siit pildist välja lugeda võib. Mööda suurt muruplatsi püüdsid meeleheitlikult oma esimesi lennutunde võtta üksteist noort ja suurt tahtmist täis atleeti, kes tihtilugu ei osanud sinna sattunud nahkkeraga suurt mõistlikku peale hakata, kuna kogu keskendumine oli suunatud tiibade tööpõhimõtete väljaselgitamisele. Aeg ajalt võis kohalesaabunud publiku suudest kuulda siiski ka jõulisemat möirgamist, mis endast märku andis, kui omad koos mänguvahendiga jõudsid vastase väravavõrgu lähedusse. Hoolimata suurtest raskustest suudeti ühe korra oma lennuvõimest võtta ka maksimum ning suunata pall vastaste väravasse - "Kreeka ja matused" skandeeris publik. Kapten Luigend tegi niisiis ajalugu ja avas Eestlaste väravaarve tulevikutähtede turniiril.

Pildil on meie poistele viimasena löödud värav hispaanlaste poolt. Ja ega väravavahil polnud tegelikult peale graatsilise akrobaatia midagi selle värava ärahoidmiseks ka teha. Vähemalt mitte seekord ja selle kogemustepagasi pealt. Aga julgustavaid momente võis platsilt siiski leida igas mängus. Lisaks kapten Luigendile suutsid end korralikust küljest näidata ka poolkaitsjad Raudsepp ja Anier ning kaitsjad Mets ja Pikk. No nii arvasin vähemalt mina kui neid oma pildiotsijast jälgisin. Küünte ja hammastega püüti vastastest kinni hoida ja vahel õnnestus ka üle kolme söödu palli veeretada ning niimoodi ka üle keskväljaku liikuda.

EM aga jätkub. Parim vajab veel välja selgitamist ning päris kindel ei saa just olla, et Hispaania taaskord tiitli ära nopib. Elame näeme.