Ei mäletagi, mis põhjusel sai jazzkaare kava hakatud ühel külaml ja kõledal märtsikuupäeval hoolega läbi töötama, aga see mille sealt leidsin oli minule kui tänavafotograafia huvilisele väga intrigeeriv. Nimelt jazz trammis ja mööda vanalinna tänavaid kõlamas ja kaikumas.
Linnatänava projekt pole jazzkaare raames küll midagi üliuut ning minus tekitas see kohe ka huvi midagi omale kaadrisse püüdma minna/tulla. Oli vaja siis vaid see soojem ja valgem aeg veel ära oodata.
Nüüdseks on 20-s aprill juba möödanik ning ajal mil seda postitust kirjutan on purgis nii rongkäik vanalinnas kui ka siusliselt mõni tund tagasi läbi kogetud trammisõit. Kuu-raa-dii-laa-hee ütlen ma.
Ja ilma pikema jututa kutsun vaatama veerandtunnist klippi sündmustest, millest sain osaks siis vanalinna tänavatel, kuhu suundusid Siim Aimla juhendamisel Otsakooli tudengid.
Helikvaliteet kõigub veidi tänu sellele, et operaator pole ikka veel suutnud omale tuuletakistust muretseda, aga kaugel pole ka enam see hetk.
Tänavust filmiaastat iseloomustab kõige paremini minumeelest selline sõnakombinatsioon nagu (post)apokalüptilised süümepiinad. Ameerika filmitööstus on paiskamas järjest vaatamiseks ja suure ekraani ees nautimiseks filmielamusi, kus praegune normaalsus on sattunud tugeva löögi alla või on koguni inimrassi vaieldamatul kaasabil igaveseks kaduma läinud. Filmid nagu Oblivion, After Earth, Elysium, World War Z ning isegi Man of Steel ja Into Darkness püüavad juba oma treilerite ja teaseritega tõmmata vaatajat kuhugi täiesti teistsugusesse, kuigi vahel jällegi tõelisusega äravahetamiseni sarnasesse (hüpersuper) reaalsusesse. See kui palju neil filmidel peale visuaalse naudingu ka midagi sisulist öelda on, jääb juba igaühe enda otsustada. Aga kahtlemata on kõik eelpoolnimetatud kinosaali jaoks loodud tooted.
Mulle ulme väga istub, eriti aga just selline, mis sunnib aru saamiseks pingutama halle ajurakke, pakkudes samas ka väga meeldejäävat visuaali. Children of Men on selle kategooria üks tegijamaid ja sisukamaid esindajaid. Eraldi tunnustust väärib operaatoritöö, eriti üks parajalt pikk montaazhivaba stseen üsna filmi lõpus - kes teab, see teab, kes ei tea, sellele soovitan soojalt vaadata.
Vähe lustakam film on selles kategoorias 12 Monkey's, mille suur konks peitub selles, kus üks väike poisiklutt näeb lapsepõlves omaenese surma pealt (olles selleks ajaks täiskasvanu). Omamoodi ajas rändamine seegi, arvestades, et kogu film on tegelikult ajas rändamisele üles ehitatud. Ja alati kui mõni film selle teemaga seotud on, siis tekib ka mul kohe kõrgendatud tähelepanu ja huvi kas ehk on tegu mõne väärt "aja"veetmisvõimalusega.
Tundub, et vahest võib ka aega surnuks lüües leida üüratutest netiavarustest väärt filmielamust ja kui siis tagatipuks selgub, et see teos on olnud peamiseks inspiratsiooniallikaks Terry Gilliami ülalpoolmainitud ahvifilmile, siis sulgub mingi mõtteline ring, et saaks avaneda uus. Teisisõnu sattusin vaatama sinutorust leitud La Jetée nimelist taiest, mis valmis nüüdseks juba üle poolsajandi tagasi Prantsusmaal, kuid oli niiöelda omas ajastus vähemalt pool sajandit teistest ees. Seega võiks öelda, et nägin seda täiesti õigel ajal.
Hetkel, mil mul endale valmistab palju peavalu, et kumba ma siis oma peegelkaameraga tegema peaks, kas filmi või pilti, tõi toosama Chris Marker'i kultusfilm mind ehk veidike maapeale tagasi ja pani üle hindama neid väärtuseid, mis mulle fotograafia juures olulised on - ehk kuidas teha pilti nii, et neid saaks vaadata nagu filmi.
Ja siin on ka nüüd see film ise. Varuge pooltund aega vaatamiseks ja teine pooltund seedimiseks või ülevaatamiseks. Minu arust ei ole tegu mahavisatud ajaga. Kuigi mis moodi aega visata ja veel kuhugi suunas on juba iseküsimus.
Kõik mida me näeme ja kogeme, kõik mida me nimetame tuttavaks kolmemõõtmeliseks reaalsuseks võib olla kaugele kahemõõtmelisele pinnale talletatud info projektsioon ehk hologramm.
Mustadest aukudest inspireeritud moodsad ideed kõnelevad meile, et reaalsus on kahemõõtmeline, ja täismahuline kolmemõõtmeline maailm on hologrammkujutis kosmoseregioonide piiril.
Ühesõnaga on asjalood nii, et ükstaskõik mis ka musta auku kaob - mina, linnutee galaktika, universum - siis kogu info mis neis asjades on näib talletuvat musta augu pinnale. Umbes samamoodi nagu arvuti salvestab teabe. Lõpuks eksisteerivad kõik need asjad kahes kohas. Kolmemõõtmelise versioonina, mis kadus igaveseks musta auku ja kahemõõtmelise versioonina, mis jääb infona selle pinnale.
Et siis ühe korra veel. Kogu musta auku kadunud kraami informatsiooniline sisu võib leida väljenduse väljaspool musta auku. Niisiis saab teada kõike seda, mis mustas augus sünnib, ka ainult välisele tuginedes. Teoorias võib seega seda informatsiooni kasutada, nende samade asjade taastamiseks.
Lisaks sellele ruum musta augu sees mängib samade reeglite järgi kui väljas. Seega kui objekti musta augu sees võib kirjeldada info järgi selle pinnal, siis võib olla, et kõik universumis, alates galaktikatest ja tähtedest, kuni minu ja koguni kosmose endani, on mingile kaugele, meid ümbritsevale kahemõõtmelisele pinnale talletatud info projektsioon. Ehk teisisõnu see, mida meie tajume reaalsusena, võib olla hologramm.
*katkend teadusdokumentaalist Fabric of the Space
** rohkem ja vähem fotolavastatud kaadrid sai tehtd Peeter Lauritsa poolt juhendatud fotokursusel Vana-Kasepää kandis, Ambulartooriumis ja selle ümbruses. Tänud vapratele modellidele!!!
*** Greenaway effekt tuleneb ühelt poolt Peter Greenaway nimelisest üpris jõulise fantaasiamaailmaga rezisööri filmidest nagu Prospero raamat ja Maconi laps ja teiselt poolt kõigest eelnevast. Lisades siia juurde väga väikese ajafaktori mille jooksul sai hologrammi reaalsusest hüpatud fotolavastusse ja Greenaway loomingusse, siis ei jäägi muud üle kui kuulutada pisikese ja mõnusa hullumise tähistamiseks välja uutsorti effekti tekkimine.
Maakond asub Keskmaa loodeosas Eriadoris ning oli osa kunagisest Arnori Kuningriigist, mida valitsesid duunedainid, nuumenori rahva järeltulijad. Külas nimega Kääbikla, mis sealsamas Maakonnas paikneb, asub üks väga tähtis residents, mida kutsutakse Paunaotsaks. Selles ütlemata hubases, koobitsatest tulvil olevas urus, elasid kaks vägagi seiklushimulist kääbikut, kelle visa järjekindluse tulemusena leiti ja hävitati üks ütlemata palju pahandust, segadust ja solvumist toonud väike kuldne sõrmus. Ja täiesti õigustatult minu meelest, sest kõik kes tunnevad kääbikuid teavad, et nemad armastavad rahu ja vaikust ja hüva viljakat mulda. Lisaks on nad üks paganama lustlik rahvas, kellele meeldib naerda ja süüa-juua tihti ja südamest. Aga peab samas ka arvestama, et kogu oma rahuarmastuse juures on nad ka kummaliselt sitked ning võivad vajaduse korral oma headest asjadest loobuda ning murele, vaenlasele või tormile hämmastava visadusega vastu pidada. Lisaks on kääbikud meie sugulased, olles märksa lähemal meile kui haldjaile või isegi päkapikkudele.
Kui veel paar sõna ehituskunstist öelda, siis see võis pärit olla nii haldjatelt kui inimestelt, kuid loomulikult mitte üks-ühele. Tornide asemel eelistasid nad pikke, madalaid ja mugavaid elukohti, katuseks kuiv rohi, õled või turbapätsid ning seinad väljapoole kummuvad. Eripäraks läbi sajandite jäid ümarad uksed ja aknad.
*jutus on kasutatud lõike J.R.R. Tolkieni raamatust "Sõrmuste Isand: Sõrmuse Vennaskond"
"Antropotsentristlik maailm on lõpmatu kombinatoorika kütkes" ütleks ehk mõni mõttemees ööülikooli järjekordses loengus. Aga mina ütlen hoopis, et see kõikvõimas mäng, millest me kõik oma võimekuse piiril osa võtame pakub vahel häid elamusi. Puudutagu need meid siis otseselt või kaudselt. 26 märts 2013 oli hea päev.
Miks see helisalvestis üldse olemas on ja miks ma teda nii tähtsaks pean?
Kokkuvõtlikult vastates võiks öelda nii - Selle autoriks on Dave Grohl.
Tegelikult on sellele küsimusele aga väga raske ühest vastust anda, kuna esimesest hetkest mil üks kõhetu olemisega kuueaastane poiss oma tulevasele moosekandi eluteele biitlitest inspiratsiooni ammutama asus, kuni hetkeni, mil iga kuulaja vajutab esimest korda "pläu" nuppu on selle albumi sisulise poole kujunemisele kaasa aidanud, läbi kesteab mitmekümne aasta, väga paljud inimesed.
Eelkõige on see album olemas sellepärast, et inimestele meeldib teha ja kuulata muusikat, kuid mis kõige olulisem, teha seda nii, et esikohal oleks inimfaktor ehk et muusikast kostaks läbi iga artisti suurimad oskused ja ka vead. Ühesõnaga ei mingit digitaalset järeltöötlust. Kui mängida ei oska, siis harjutad niikaua kuni näpud villis ja võtad ennast kokku ning paned kõik mis sul on lauale (teisisõnu lindile).
Kasvõi ainult selle teadmise pärast on sellel albumil määrav tähtsus.
Sama lahe on minu jaoks aga ka fakt, et see on ühe mehe jaoks sisuliselt ühe suure eluringi sulgumine (kui selline asi üldse olemas on). Ma ei hakka mösjöö Grohli idoliseerima siinkohal, piisab kui öelda, et ma tunnen tema suhtes teatavat sõbralikku kadedust, sellist mis sunnib ka ennast tegutsema (vastavalt oma võimete piirile loomulikult).
Mis siis mösjöö Grohl korda saatis?
Ei midagi rohkemat ega vähemat kui, et teostas oma elu unistuse kutsudes omaenda stuudiosse kokku muusikuid, kellega koos teha valmis üks album, mängides ja/või lauldes ise samas kõikides lugudes ja sellekõrvalt keevitas kokku veel ka ühe täispika dokumentaalfilmi Neve 8028 nimelise helipuldi mõjust nii tema enda muusikakarjäärile, kui ka sadade ja sadade teiste artistide omale, kes väisanud kunagi SoundCity stuudiot. Toosama helipult on siis ka ülalmainitud albumi lindistamisel kasutusel.
Tulles veelkord tagasi eluringi sulgumise sisu juurde, siis selle võtab väga kõnekalt kokku viimane episood dokfilmist, kus helistuudios on üles rivistunud sisuliselt kõik Nirvana liikmed eesotsas Grohli, Novoselici ja Smeariga ning helipuldi taga majandab nende kõige menukama albumi produtsent Butch Vig (kes on ka ülaltoodud albumi produtsent otseloomulikult). Justnimelt see kooslus + varalahkunud Kurt Cobain + toosama (uue hinguse saanud) helipult ja SoundCity stuudio tegid võimalikuks Dave Grohli edasise karjääri just sellise muusikuna mille järgi mina teda tunnen ja fännan NING eepiliseks muudab asja tõik, et kaadrisse ilmus ka mees, kes sisuliselt kujundas mösjöö Grohlis need muusikalised tõekspidamised, mis kulmineerusid esiteks nende murdeliste kuueteistkümne päevaga aastal 1990 ja siis uuesti aastal 2012 kui kogu see punt mängis linti loo nimega "Cut Me Some Slack". RokkEnnRoll. Minupärast võiksid nad terve albumi koos valmis küpsetada. Kui loo ära kuulate, küllap siis saate paremini aru. Aga fakt on ka see, et neid albumeid võiks teha siis juba 11, et kõikidest kooslustest mis tollel ühel albumil esindatud on, saaks välja pigistada veel uut ja ägedat inimelemendi poolt rikastatud muusikat.
Olgu siis ära loetletud ka need erinevad artistid, kes tollel plaadil ja ka filmis üles astuvad - Robert
Levon Been, Peter Hayes, Tim Commerford, Chris Goss, Brad Wilk, Stevie
Nicks, Rami Jaffee, Rick Springfield, Alain Johannes, Lee Ving, Rick
Nielsen, Scott Reeder, Corey Taylor, Joshua Homme, Krist Novoselic, Paul
McCartney, Jessy Greene, Jim Keltner ning last but not least Trent
Reznor. Võibolla olete mõnda neist kunagi kuulnud.
No olgu,
äkki olete siis kuulnud sellistest ansamblitest nagu Fleetwood Mac, Rage
Against the Machines, Audioslave, Nine Inch Nails, Fear, Black Rebel Motorcycle Club, Queens of the Stone Age, Nirvana, Cheap Trick, Kyuss, Slipknot, The Beatles
Lõpetuseks meistri ja tema õpipoisi dialoog filmist peale esimest jämmi mil "katmisamsläki" skelett justkui iseenesest paika loksus.
