Ksanafoobia

Budistlik metafüüsika, mida nimetatakse Abhidharmaks väidab Atthasālinī kommentaaris,

et Aeg on mõiste, mida ei ole tegelikult olemas, mis on tuletatud fenomenidest ning

et Meie Elu toimub pidevalt vaid Igaveses Praeguses ja see igavene paregune hetk on alati ühe Ksana pikkune,

et me suudame tegelikult elada vaid Ühes Mõttehetkes korraga, ainult et need mõttehetked järgnevad üksteisele nii tohutu kiirusega, et tekib illusioon jätkuvusest,

täpselt samuti nagu filmikaadreid me näeme kakskümend neli tükki sekundis ja seetõttu meile tundub, et toimub liikumine, samas kui need kaadrid, mida me ükshaaval haarata ei suuda, need kaadrid tegelikult ise Ei Liigu.

Ning kogu tegelikkus on siis Abhidharma järgi mingil määral võrreldav sellise filmiga, mida me näeme, mis illusoorselt meie ees lahti rullub, kuigi tegelikult on asjad hoopis teisiti. Kuna me tegelikkust, nii nagu ta on, haarata ei suuda, siis seetõttu tekivad meil illusioonid temast teistsugusena.

*Ksana on budistlik ajaühik, mis on võrreldav 1/75 sekundiga. See on piisavalt lühike aeg, mida inimene ei suuda tajuda.

Antud juttu, mis pärineb ööülikooli loengust „Aja mõiste idas ja läänes“ koos Rein Rauaga, illustreerivad fotod, mis olid tegelikult kõik algselt filmikaadrid. Tehniliselt võttes tegi operaator kogu aeg sarivõtet säritusega, mis oli väga lähedane ühe Ksana pikkusele ajaühikule.

Miks teha filmi, et sealt siis tohutu hulga kaadrite seast valida välja mõned üksikud? Sest piirdudes vaid fotode tegemisega oleks tõenäosus nimetatud Ksanade tabamiseks olnud üpris tagasihoidlik ja nõudnuks ka päris korralikku valmisolekut kogu aeg päästikule vajutada. Palju lihtsam oli lasta sündmustel areneda omasoodu ja sättida kaadrit selliselt, et see vastaks üksikfoto kompositsioonile. Olgugi, et kogu protsess on kokkuvõttes töömahukam, siis võimaldas see lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esmalt saab läbi filmimise palju vahetumalt kogeda sündmust, kuna su aju ei tegele niivõrd intensiivselt kaadri püüdmiseks vajalike parameetrite kalkuleerimisega, see aga annab võimaluse mäletada rohkem olukorda ennast, teiseks jääb üritusest maha mitmekülgsem salvestis, ehk korraga on olemas nii illusoorselt liikuv (ja häälega), kui ka staatiline (olgugi, et liikuva ülesehitusega) mälestus ühest kordumatust sündmusest.

Uzmanibu!!!

Seina sisse minek ehk sein u mine

 

Tihti heidetakse ette erinevate arvamusavalduste kõlaval ettekandmisel sealsete vaadete kallutatust ja ühe mätta eelistamist teisele. Täna parandame selle vea ja näitame kuidas paistab Projekt 1522 välja artisti vastasküljelt ehk seina seest. Sein, kogu oma igavuses ja külmuses, on ju ometigi kandev instrument kogu selle projekti juures. Niinimetatud superlõuend. Heitkem siis kõrvale kogu muu igapäevane pseudopahn ja uurigem siis hetkeks, mis on tunne ühel argisel seinal, kui ta muutub mööda- ja läbivaatamisobjektist kummalisi ja kummastavaid tundeid ja mõtteid tekitavaks vaatlusobektiks. Intrigeeriv, kas pole.

 

Üks lugu Aja Puudutusest ja Puudutuse Ajast ilma nõela pistmata

Inspireerituna Vikerraadio saatest "Üks Lugu" meenutaks ka korra omi mälestusi, mis seotud sellise vägeva üritusega nagu seda on Laulu- ja Tantsupidu.

Peab alustama tõdemusega, et peale tõiga, et kuulusin Revalia poistekoori ning piiksusin seal esimest sopranit, ma väga palju lisada ei oskagi üleastumisele oma esimesel Laulupeol. Aga, et mitte kohe alla anda, siis pigistan silmad kinni ja katsun end ajas tagasi viia.
Tol peoaasta kevadel olin saanud üheksaseks, mis tähendas, et koolis oli just edukalt läbitud teine klass, kus pikapäevarühmas ei sundinud enam keegi lõunauinakut tegema. Ühesõnaga Ärkamisaeg oli igati hoo sisse saanud. Ketis oli seistud ning kõikjalt, kuhu silm mõistis pidama jääda oli võimalik tuvastada sinist, musta ja valget omavahel põimumas, samas kui kõrvu kuuldusid moekad hüüded suveräänsusest ja vabadusest ning raadio ketras omugust-õdaguni Alo Mattiiseni ja Linna Iffi isamaalisi megahitte. Kõik tundus võimalik.

Veidra kokkusattumusena ülalpool räägituga peab tunnistama, et Rene Eespere "Ärkamise Aeg" on vist too ainumas laul, mille laulmist ma suudan ühendada olemisega selle suure laulukaare all. Olgugi, et otsest mälestust sellest mu silme ette ei teki, siis see laul on lihtsalt niivõrd sügaval minu sees ja peas ja hinges, et muud võimalust justkui ei jääkski järgi. Kui aga kindlast mälupildist ja mingitest tunnetest rääkida, siis meenub mulle minu tolleaegse koorijuhi, mösjöö Hirvo Surva, suurte jõllitavate silmade ja veelgi võimsamate tumedate silmakoobastega varustet kurjakuulutav nägu, mille eest ma alatasa oma näo tahstin ära peita, kui tolleagses Tombi palees sai ettevalmistusproove tehtud.
Ja kkui nüüd õige antuke veel pingutada, siis tolle aja laulupeost enesest ma mäletaksin justkui üht kõnet, mille pidas Mikk Mikiver. Mees, kes oma hõbedase habeme seest paiskas eetrisse karge ja käreda põhjamaa poja hääle, mis rääkis unistusest saada järgmisel peol kokku juba Vaba Eesti pinnal. Kui see mälupilt ka nüüd ekslikuks osutus, siis vähemalt Vägi, mis nendes sõnades peitus, osutus igatahes prohvetlikuks.
Vabadus saabus, nagu ka uus pidu, millest minagi osa sain, olgugi et nüüd siis juba ühena publikust, sest tundub, et too kuri ja võimas pilk esitas mulle liiga suure katsumuse, et sellele järgnevad viis aastat vapralt vastu panna.

Möödus veerand sajandit ning ma leidsin end istumas keset trammiteed Narva maanteel ning minu poole ja minust üle ning ümbert tuiskasid mööda üha uued ja uued, rõõmsad ja mõtlikud, tantsivad ja laulvad, imestusest kohmetunud ja otsakoperdamisest ehmunud noored ja vanad laulu- ja tantsupidulised, kellest paljud mind ekslikult Issandaks kutsusid, milleks olemist mina omakorda püüdsin kategooriliselt ümber lükata.
Eks ta võis kõrvaltvaatajale päris kummastav tunduda, kui üks kolkam, kelle pluusikraest turritavad välja rukkililled ja kelle õlakotti meenutava fotokoti peal lebab kaks sõbralikku vobla, laseb vabatahtlikult inimestel endale otsa astuda ja samas arvab ise, et see on tema kõige tõsisem katse üle kõikide nende aastate olla sellel Eesti rahvuse parimaid külgi näitaval üritusel tõeliselt kohal ja saada Puudutatud.
Aga ometigi just seda ma tundsin nii seal kuumal asfaldil istudes kui ka vahetult sama päeva hommikul kui käisin piilumas, kuidas tantsupeolised, rahvariietest pungil trammidest välja paiskusid ja katkematu rivina, läbi keskturu aedviljalettide, Kalevi staadioni poole marssisid ning hoolimata kuumast päikesest ja kohati mitmekordsest villasest riidekihist kerge olemisega oma etteastet ootasid, et siis areenilt naasta endast kõike andnuna, näod tõsised ja pilk suunatud kaaspidulise pastlakandadele.
Milline võis olla küll see vaev, et siia peole üldse saada, et siin siis kolmel järjestikusel päeval saaks täiel rinnal koostegemise tunnet kogeda? Sellest arusaamiseks piisab ehk natukenegi, kui kuulata/lugeda mõne tantsujuhendaja või dirigendi sõnavõttu, kes nagu ühest suust kinnitavad, et nn. turistidel, kes moodu pärast midagi kokku tahavad sirgeldada, tanstuplatsile ja laulukaare alla asja pole. Oma tahet peab tegudega tõestama, et sünniks koostegemise Ime. Kinnitagu seda viimast siis kasvõi laulupeo üldjuhi, tolle sama kurjakuulutava näo ja tumedate silmakoobastega mehe, näoilme peale viimast käeviibet peo nimiloo lõpus, kus täie auruga suurest õnnest nutma puhkemisest oli tal ehk vaid veerand kübekest puudu. Seda Puudutust oli tunda nii laulukaare all kui ka teispool helendavat ekraani.
Mõnesmõttes sai selle looga mingi ring minu jaoks täis, sest lisaks asjaolule, et see nägu ei tundunud mulle enam järsku nii kurjakuulutavana, tekkis mul nende pidupäevade jooksul ka tunne, et ma täitsa tahaks (vähemalt) korra veel olla üks pidulistest, olgu see siis tantsijana või lauljana. Ja seda mitte moodu pärast. Eks näis.

Väga kordaläinuks võib lugeda käesoleva peo juures ka peokorraldajate soovi panna pidulisi kaasa mõtlema eestlaseks olemise üle laiemalt. Selle eest kandsid hoolt nn. vaheklipid, kus meie riigi helgemad pead jagasid kõikidega, kel oli soovi kuulata, omi mõtteid ja tundeid. Näiteks Laulupeo esimesel päeval tsiteeriti meie kadunud presidendi Lennart Meri avakõnet 1999 aasta laulupeolt, kus minu jaoks jäi eredalt kõlama kaks väga tabavat ütlust.
Esiteks "..Laulupidu (ning ka tantsupidu) ei ole kunagi moes olnud, sest see pole moeasi, vaid Südameasi."
Ja teiseks "...Laulud on meie relvad ja Laulupeod meie võidud."

Kuna kõik need mõtted väärivad mõtelmist ja meeldetuletamist ka peovälisel ajal, siis kui argipäev kipub võhmale võtma ning üksteise vastu inimeseks olemise tunne kipub vägisi tahaplaanile jääma, siis ma otsustasin nad kõik siin blogis täispikkuses ära tuua.
Lugege neid või kuulake ning siis vaadake ka minu viewbooki pildigaleriid inimestest, kes mulle XXVI Laulu- ja Tantsupeol kaamera ette sattusid ning pange tasutaks jooksma Puudutue lugu, kui tervet kontserti ei jõua kuulata. Näeme jälle viie aasta pärast.

Laulutegijatel on olnud ikka usku tulevikku.

„...Taevasse tõusku me lootuste loit...“

Eestlane on sõnatundlik.

Teame, et laulmine sõnaväge suurendab.

Südamepõhjast laulmine on otsekui vabanemine, otsekui sakrament.

Meie minevik on lauludes meiega.

Ainult paljukannatanud rahval avanevad laulu sügavaimad allikad.

Kooslaulmine ongi rohkem Hingeelamus kui lõbuasi.

-Tiia Järg

Kui me suudame seda, mis meiega laulupeol toimub...

et me naeratame naabrile,

et me tõesti Kuulame üksteist,

et me oleme siin vabatahtlikult aga ometi Ühise asja eest väljas.

Kui me suudame kõike seda üle kanda ka argipäeva.

Siis on meil Lootust.

-Mari-Liis Lill

Heade tegude üks põhiline tunnus on see, et neid tehakse õigel ajal.

Ja meie, inimeste, üks imelisi omadusi on, et me tajume seda õiget aega enamasti väga täpselt.

Aga ikka teeme neid tegusid, kas siis veidi varem või väikese viivitusega.

Sest me kaalutleme, kardame, vihkame, häbeneme.

Ja nii jäävad headest tegudest vaid märgid tegemata tegude tähistamiseks.

Aga Jumal tänatud.

Meile on ju antud Terve elu, et õppida uuesti selgeks see, mille me lapsena unustasime.

-Jaan Undusk

Sellest on kaks sajandit möödas, kui Kristjan-Jaak Peterson pani paberile meile kõigile meelde sööbinud sõnad:

kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Läks viiskümend aastat ja rahvas tuligi kokku laulupeole. Prohveti sõnad said teoks.

Läks mööda sada seitsekümend aastat ja see sama lauluväljakul sündinud ühise jõu tunne tõi Eesti rahva koos Läti ja Leedu rahvaga metsade ja põldude vahele teedele kätest kinni hoidma, et näidata ühist püüdu Vabadusele.

Seda püüdu, mida me ikka ja jälle läbi elame, kui me laulame: „ Ihkasime ikkest lahti...“

-Marju Lauristin

„Mu Isamaa on minu arm...“

Aga tervet isamaad ei jaksa ju armastada.

Minu soov ja soovitus oleks, et kui me nüüd koju läheme, kõik lauluarahvas ja tantsurahavas, ja pidulised, et me võtaksime ja vaataksime Oma tükikest maad.

Armastaksime seda. Teeksime korda. Külvaksime, istutaksime, hooldaksime.

Ja kui me siis kord need maatükikesed lapitekina kokku liidame, siis saame tõeliselt ilusa Isamaa.

-Anu Raud

Miks Emakeel on nii oluline?

Sellepärast, et emakeeles on kõige algsem ja sügavam eristusvõime.

Aga eristusvõimest algab kõige olulisem - Mõtlemine ja Looming.

See on täiuslik võimalus saada Ehtsaks ja Algupäraseks.

Emakeelest sõltub isegi see, kuidas inimene oma pilli mängib.

-Marju Lepajõe

Eestlased on suviti üksildane rahvas.

Ja ennäe imet. Iga viie aasta järel mobiliseerub umbes sada tuhat inimest ja nad tulevad laulupeole.

Need on nagu suured tsiviilkaitseõppused.

Mõeldakse läbi logistika, toitlustamine, majutus.

Laulupidu saab läbi, tsiviilkaitseõppused lõppevad ja kõik lähevad taas koju.

See ongi meie Julgeoleku garantii.

Nüüd on aega kududa endale järgmiseks laulupeoks uued villased sokid.

-Valdur Mikita

Me oleme harjunud mõtlema, et igal rahval, ka kõige väiksemal, on õigus Oma Riigile.

Nii on mõtelnud liivlased,

nii on mõtlenud vadjalased,

nii mõtleb miljon tšetšeeni,

seitse miljonit tatarlast,

üksteist miljonit katalaani,

kolmkümend miljonit kurdi.

Nii mõtleme ka meie - Miljon Eestlast. Ja meil On oma riik.

-Elmo Nüganen

„...Vististi peaksime oma kodumaa paremaks vaatlemiseks teiselepoole venemaa suuri lagendikke või sinnapoole alpisid minema...“ on arvanud Tammsaare.

Küllap leidub selleks meie päevil mitmeid võimalusi.

Miks mitte imetleda Niagaara juga, et selgust saada Jägala joa majesteetlikkuses.

Sest kus siis veel, kui mitte võõrsil, mõistad päriselt, mida tähendab sulle Oma.

-Fred Jüssi

Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese Hing. Sellest järgmine inimese Hääl.

On vaja puhastada oma hinge, kuni ta Helisema hakkab.

-Arvo Pärt

Mul on selline tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem on meil Laulupidu vaja.

Vaadakem ümberringi. Ja te Veendute selles.

-David Vseviov

Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes.

Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete juba ümber lükanud! Tuhat korda südamest aitäh!

Laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas jääb ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad, laulupeod meie võidud.

-Lennart Meri

Seitse Momenti Suurelt Võidusõidult

Nõnda tihti oled ennast avastanud mõtetes
Kuhu kiirustama peaks ja mida kõike jõuda võiks
Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse
Vahel raske kivina porisse kinni jääd

Me kõik jääme vanaks, tead seistes peegli ees
Aegade liiva oled ükskord tallunud oma tee
Iga uus päev loob võimalusi avastada maailma
Käimata teed on ootamas veel meid

S.Lõhmus

JälleTreffamine

Kui tavaliselt saab ühe postituse juurde pista mitu pilti, siis praegu väga ei raatsi, sest ega eriti polegi teisi. Suure hurraaga oma taaskohtumist Treffiga oodates sai ühtäkki mulle teatavaks, et näe, see aasta eriti pilte teha vist ei saagi. Esiteks oli etenduste kogumahtu kõvasti kokku tõmmatud, seda kohe niipalju, et kogu üritus toimus vaid nelja erineva teatrisaali lavalaudadel ning teiseks oli ametliku korra järgi etenduste pildistamine pandud keelu alla. Kohti, kus oma kaamerat sisse lülitada tundus olevat vaid valitud kohtades, suts avapeol, teine suts kuskil korraldajate ja publiku kokkupõrget oodates ning lõpuks ehk ka näputäis misket-kesket lõputseremoonialt. Mõtle kuidas tahad, aga tõesti eritilist motti selline olukord ei tekitanud.

Tegelikult oleks võinud minna ka palju kehvemini. Treffi toimumine oli üldse väga suure küsimärgi alla seatud ning muudatused kavas ning korralduses tuli ellu viia, et see festival end üldse tulevikku silmas pidades õigustaks. Ilma, et teaks midagi rahanumbritest ja tagatoa higistest nägudest võib siiski öelda seda, et kõik etendused mida sai ise oma silmaga kogetud olid väga heal tasemel ning pakkusid head meelelahutust stand-up komöödiast kuni traditsiooniliste puuga-pähe nukuetendusteni välja. Ning suurt okk väikest publikut oli nii palju, et ei mahtunud kõik saali äragi. Neid märksõnu arvestades võib loota, et festival suutis end halvimast päästa ning minna järgmistele aastatele vastu uute ideedega, mis ehk kunagi toovad tänavatele tagasi ka mõned geriljatüüpi lavastused, kus ka minul avaneb võimalus oma kaamera näiteljatele nina alla suruda, samal ajal kui nood graatsiliselt ehmunud publiku kukile on istutanud.

Seniks aga heitke pilk viewbooki galeriisse, kus siis mõned pildid lisaks on toodud. Ja hoolimata sellest, et etendusi ei tohtinud pildistada, siis piisab kui küsida:" Kas tohib?". Ikka saab :)

Kuuba Korda - la segunda parte

Jah, alljärgneval lool on ka primera parte

Olgugi, et kooliharidust jagatakse Kuubal tasuta ning tervishoiusüsteemi peetakse kohaliku galaktika piires üheks silmapaistvamaks on kummalisel kombel riigi ihaldatuim tööpost siiski taksojuhi oma. Ja miks ka mitte, kui sul õnnestub rallida mööda hapnikuvaeseid-y-lärmakaid linnatänavaid ning neelata ohtralt signaalitades pimedate nurgatagustega ristmikke, viibates-vehkides-y-hõigates samas läbi olematute külgakende midagi arusaamatut lugematutele tuttavatele nägudele või kimada mittekusagile viivate sildade alt ühest riigi otsast teise kulgeval auklikul carreterral korpulentse -y-paduroosase Almendroniga (tuntud ka kui Maquina või Yank-Tank), mille edasiliikumistahte jõuliseks märgiks on rohkem kui natuke vibreeriv rool ning lambiõliga pooleks segatud ja mustalt turult kolmandiku võrra odavamalt nihverdatud kütus oktaanarvuga 83, mis napilt korstna läbimööduga-y-kroomitud ilmega sumbutist peadpööritava tossu ja vinguhaisuga suundub otse kolleegist taksisti stiilit sarnasesse muuseumieksponaati, kus ta mõnuga lämmatab täistuubitud nahksel tagaistmel hingevaakuvaid gringosid. Ay Dios Mio. Taksofonidega üleujutatud saarel on just taksistid need, kes hoiavad riigi tugevale lupjumisele kalduvat vereringet käimas, hangeldades kõigega, mis äratab turistide tähelepanu, alates kahtlastest loodusmatkadest kuivade koskede äärde ja lõpetades letšenäljas lõbutüdrukutega. Olgu istumise all lobudik missugune, niikaua kuni see edasi veereb ja lisakilode transportimist välja kannatab, senikaua ei kustu igal õigel taksistil unistus oma isiklikust taksopargist.

Selleks, et püüda üldse aru saada, mis asi on põlvest-põlve pärnadatava sajast erinevast tükist kokkuklopsitud liikurvahendi tähendus sealse rahva jaoks tuleks väga tõenäoselt võtta ette suuremahuline rahvaküsitlus. Lootuses, et keegi sellega juba tegeleb, jääb praegune blogipostitus pigem selliseks siit-y-sealt hangitud äraspidise loogikaga infokildude enam-vähem tõelähedaseks edastajaks. Kui uskuda Maailmapanga luuresatelliitidelt kogutud infot, siis selgub, et veel üsna hiljuti, ajal, mil legaalselt osta-y-müüa võis vaid revolutsioonieelseid massinaid, omas igast tuhandest kuubakast ligi kakskümend mingit sorti neljarattalist sõiduvahendit, mis peaks tähendama, et rohkem kui 11 miljonilise elanikkonnaga riigis sõidab jämedalt võttes ringi umbes kakssada tuhat B-kategooriasse kuuluvat masinat, millest vähemalt iga kaheksas on tulnud Detroidi-nimelise automeka vabrikuliinidelt. Kui teist keegi, lugupeetavad blogilised, kes te ikka veel mingil põhjusel seda veidrat kirjatükki loete, peaks oma maast leitud aja jooksul sattuma mõnda Havanna paljudest loteriihõngulistest toidukohtadest, mistähendab, et kunagi päris täpselt ei tea, mis asi menüüst on saadaval ning kas seejuures ka kõik tellitud roa koostisosad lauale jõuavad, siis rüübake rahustuseks mõnus lonks cervezat, heitke pilk tänavale ning loendage veidi mööduvaid sõidukeid. Tunnistan, et minu kergelt Cristal’iseerunud silmad väidaksid näiteks, et seda revolutsioonieelset rauda liigub tee peal suhtega kolm kaheksast.

Tänavune, kahetuhandeneljateistkümnes aasta, algas kuubakatele, vähemalt paberil, võib-olla ehk kõige paljulubavama aastana üle mitme kümnendi, sest vahepeal noorema ning uljama venna hoolde usaldatud valitsus otsustas teha põhimõttelisi lihtsustusi erinevate liikumisvahenditega kauplemises-y-omandiküsimuses. Miks paberil? Sest keskmise kuupalga ja keskmise autohinna erinevus, olgu ta siis uus või paduvana on jätkuvalt võrreldav olukorraga, mille järgi peaks seadusekuulekas kuubakas sadaviiskümend aastat kogu oma sissetuleku kõrvale panema ja püüdma ämma najal kuidagi piisavalt rõõsa ja roosa püsida, et peale ülielupikka ooteaega asuda täiel rinnal nautima sõidumõnusid isikliku neljarattalisega. Isegi Kuuba paljukiidetud tervishoiusüsteem ei suuda tagada hetkel rohkem kui ehk poole vajalikust eluajast. Kus siis see konks on, miks tänavapildis üldse „niipalju“ sõiduvahendeid edasi-tagasi vurab? Vastus peitub Revolutsiooni algusaegades, mis lisaks kesvamärjukesele andis ka kõige soodsama võimaluse saada poolmuidu autoomanikuks. Tuli vaid olla kiire, kuna kaup liikus tol segasel ajal kibekiirelt ning soovijaid oli rohkem kui soovitavat. Kogu see jabur kesvamärjukesemöll pahandas aga korralikult Detroidi autovabrikuid, kellele üldse ei meeldinud mõte purjakil sohvritest, mistõttu otsustati peale lühikest mõtlemisaega teha saareriigiga majandussuhetes mõningane paus, millega mindi isegi nii kaugele, et ka varuosi ei saadetud enam Kuubale lootuses, et varem või hiljem kaasneb sellega soov uute sõidukõlblike masinante järele. Hea plaan küll, aga välja kukkus asi hoopis sedaviisi, et Detroit on tänaseks vaid hale vari oma kunagisest hiilgusest, aga Kuuba teedel vuravad noodsamad vanad dinosaurused ikka veel ringi. Siinkohal tuleb detroidipoistel ise peeglisse vaadata, kuna oma hiilgeajal sõlmitud koostöölepped teiste sellel planeedil resideerunud autotööstustega viis olukorrani, kus parema teadmise puudumisel ahviti nende toodangut lihtsalt järgi. Eriti eeskujulikuks kopeermasinaks osutus üks Nõukogude Ime kandev suurkorporatsioon, kel tekkis küllaltki sõbralik läbisaamine ka meie paljukiidetud saareriigi ninameestega. Sellest sõprusest kujunes väga  inspireeriv tööpõld Kuuba tõelistele osavnäpp-mehaanikutele, kes sinnamaani olid sunnitud väga lühikese aja jooksul õppima ära sisuliselt lehmasitast-filigraanselt-töötava-käigukasti-kokkukeevitamise. Värvikamad näited nende saavutustest võiksid olla mõne Dodge Royal Lancer’i või Plymouth Belvedere’i väsinud kolbide asendamine Го́рьковский-автомоби́льный-заво́д-Cincuenta-Uno veoatuo omadega, rääkimata Chrysler Imperial’i jõuallika vahetamisest kaks korda tüsedama traktori oma vastu, lisaks suudetakse siiani piduriõli ilma suurema jamata kokku segada šampooni-y-toiduõli ülejääkidest, vormida valgeplekist vanadele iludustele küljeliiste, rattakilpe-y-koopaid ning täita kroonilise õhupuuduse all kannatavaid peegelsiledaid rehve lihtlabase muruga. Puht seaduslikult võisid Nõukogude Ime kandvaid plekikolinaid omada riigis vaid valik parimatest-parimaid sportlasi, meelelahutajaid, riigiteenistujaid, diplomaate ning arste, kellest viimastel oli vaja ette näidata ka välislähetused sõbralikesse riikidesse nagu Angoola ja Venetsueela. Ebaseaduslikult aga käis nende masinate saatus musta turu kaudu hoopis teist rada, olgugi, et omandisuhe sellest ei muutunud. Ka paljud karsklased, kes siirdusid Revolutsiooni jalust mujale elama, jätsid küll oma autod sugulastele, kuid riigi jäik seadusandlus omanikku muuta ei lubanud. Seega on nüüdseks tekkinud olukord, kus kohalikel inimestel pole enam aimugi, kes võiks mõne mustal turul paljutiirelnud sõiduvahendi tegelik peremees olla.

Kui uskuda üht hiljutist artiklit, mis püüab kirjeldada võimalikke põhjuseid riigi poolt kehtestatud ülitobedatele autohindadaele, mis on kuni kümnekordselt üle ka mujal antud planeedil pakutavast, siis läheb ikka päris jupp aega enne seedimiseks, kuni tekib arusaam, et selles võib isegi mingi iva peituda. Kuuba topeltvaluutasüsteemis eksisteerib küll kaks erineva vääringuga peesot, aga niipea kui nendega riigist väljuda kaob neil igasugune vahetusväärtus. Kuna autode ning ka kõige muu võimalike ja võimatute vidinate ametlik ja ainuke maaletooja on riik, kellel pole väga palju reserve teistes, tugevama väärtusega valuutades, siis suurt hulka importkraami niikuinii maale tuua pole esiteks mõtet, kuna nende vastu annaksid ostjad ju väärtusetut raha ning teiseks pole ka võimalik, kuna toda välisvaluutat on lihtsalt vähe. Mõtteline laovaru peab aga siiski olema, et tekitada mingigi nõudlus kohalike rikkamate töömesilaste-y-turistilüpsjate ning välismaalaste seas, kes võtavad vaevaks Cadecades (Casa de Cambio ehk valuutavahetuspunkt) vahetada välisvaluutat kohaliku raha vastu, et selle eest siis hirmkalli hinnaga omale näiteks auto osta. Olgugi, et kohalike arvates on kasutusel tervet mõistust vihkav ärimudel, kus üheltpoolt natuke antakse präänikut, kuid ainult niipalju, et nõudlus selle vastu ei muutuks hirmkalli hinna tõttu massiliseks, siis sellest hoolimata on soovijaid rohkem kui küll. Lisaks on valitsus lubanud ju suunata müügist saadud raha ka riigi ühistranspordi arendamisse, kus jällegi vähemalt paberil piisaks juba kahekümne uue auto müügist, et ainuüksi pealinnas hakkaksid vurama täiesti uued ja sõbralikest Aasia autotehastest pärinevad neljarattalised külmkambrid. Ilmselgelt võiks antud plaani lugeda edukaks, kui selle täitmine kestaks kasvõi paarkümend järgmist aastat. Seniks aga jääb riigi üheks olulisemaks ning kõige muu kõrval ka lausa ülipadukiireks välisavluutareservide täitjaks rendiautondus, mis toetub jällegi peamiselt uuemat sorti Aasia toodangule ning mille eest küsitakse vähenurisevatelt turistidelt muu maailmaga võrreldes ligi kahekordset hinda. Rondistumistunnuste saabudes lükatakse kogu see kraam kohalikku turgu, kus tema hind aga ei jää millegipoolest alla ülejäänud kaubale. Arvatakse, et siia on peidetud valitsuse kaugem eesmärk kohaliku kallima valuuta devalveerimise tarbeks, et jätta käibele too nõrgem, mille eest aga ei suuda kohalik ikkagi letšet hankida.

Küllap on kultuuršokk  kärme tulema, kui arvestada kõike, mis just sai sõnadesse pistetud, kuid sellele pakub Kuuba ka korralikku vasturohtu oma mui bueno’de ja külalislahkusest pakatavate Casa Particular’ide (ehk kodumajutuse) võrgustikuga, kus lisaks mõistlikule hinnale saab kogeda ka  väääääääga sõbralikku pererahvast, kes tihti suudab lauspäikeses oma raskete seljakottidega pikki maid maha vantsind/taksotand/bussitand ning pooko-pooko-espanjolli-habalavate gringode rõõmuks rääkida ka ühes arusaadavamas keeles. Lisaks on paljudes Casades ka tublid kokad, kellele pole probleem hilistel öötundidel valmis meisterdada mõni eriti delicioso sefiiritort või siis mitmekäiguline õhtusöök, olgugi, et toiduainete varumiseks on eriti viimasel puhul vaja oma soovidest aegsasti teada anda, et õhtul ikka tohutu riisihunniku kõrvale oleks pakkuda kuhjaga Cerdo’t (siga), Pollo’t (kana) või siis peasuuruseid Langostasid (homaar) ning loomulikud plataani, seda kartulimaitselist-y-rohelist banaanisugulast. Hommikusöögiga on asjad vähe rutiinsemad, kui te just peate värskete mangode, papaia, ananassi, banaani ja guaava söömist ja värskelt-pressituna joomist koos praemuna, importvõi ja kohalike panaderiatoodetega kuidagi rutiinikõlbulikuks. Lisaks oskab nüüd vähemalt üks, ülimalt looduskaunis Vinalese külas asuv Casa, nimega Villa Noel, pakkuda kaugetele külalistele, ühe väga omalaadse naerukajaka valvsa pilgu alla, härjasilma koos rohke pipra ja soolaga. Mmmmm...

Jääb veel öelda Suur Gracias Teile Andres, Rene, Rivo ja Vera, et te koos minuga selle veidra reisi, kahe telgi ning ühe kahtlaselt vibreeriva matkakotiga, lõpuni vastu pidasite. Hoolimata kõigest, oli Tore!!!

....Ja sama liibuvalt ning vaikselt nagu oskab sinust kitsal tänaval seljatagant mööduda vaid kuubalane tahaks ma veel epiloogi tarbeks lisada ka seda, et kogu selle tossu, saasta, prügi, kõntsa ja milleiganes muu asja keskel nimetati Kuuba hiljutise globaalset jalajälge nuuskivate teadlaste uurimuste põhjal paigaks, mis vastupidiselt oma silma-nina-käte-y-jalgadega kogetule hoopis hoiab ja taastoodab eluks vajalikku keskkonda.....

El Pollo de la Muerte!!!