Naeratuse püüdmine kaadrisse on raske. Eriti, kui on sooviks tabada naeratust, mis ei tundu juba peale esimest pilguheitu pealiskaudne või kuidagi võlts. Tunnen, et olen väsinud vaatamast neid ilusaid, kuid ühetaolisi säravvalgete hammastega ja kõrvuni ulatuvaid naerunägusid.
Otsustasin, et teen proovi, et teada saada kui keeruline ikka on teist inimest juhendada ausa naeratuse saamiseks kaadrisse. Tahtsin, et pilti oleks võimalik vaadata kauem kui hetke. Äkki õnnestub mõte rändama panna samamoodi nagu piltidel, kus inimesed suht morni olekuga vaataja suunas põrnitsevad. Millegipärast on neid pilte palju lihtsam liigitada kategooriasse "sügav" ning "lummav", samas kui naeratamist seostatakse koheselt "odava klõpsuga". Kas naeratamine ja sealjuures sisemiselt rõõmus olemine poelgi siis sügav? Minu meelest on selle seisuse saavutamine ja ka hoidmine tihti raskem kõikidest muudest seisunditest. Nii hea ja lihtne on olla näiteks rahulolematu ja viril. Piisab mul ainult peeglisse vaadata...
Mind kummitab ikka ja jälle mõned ajad tagasi samal teemal loetud blogisissekanne (http://blakeandrews.blogspot.com/2011/01/space-test_29.html), kus samuti püüti arutada teemal, miks näiteks paljud kunstistaatust taotlevad fotod kujutavad inimesi, kelle näos on kõike muud kui rõõmu ja naeratust. Tuleb välja, et ükskõiksest näost on niivõrd palju rohkem võimalik järeldada.
Samas blogis oli ühes kommentaaris märgitud päris tabavalt, et kui palju me täiskasvanud inimesed üldse naeratame? Kas nüüd kinnitatud fakt või mitte aga parimal juhul paarkümend korda päevas (kui sedagi) tundus siiski liiga vähe. Süüdistada võib ju päikese vähesust meie laiuskraadil, kuid eks ta ikka rohkem meis endis kinni ole.
Ikka ja jälle kuulen, kuidas kuskil mujal on inimene palju rõõmsam ja julgeb seda siiralt ka oma ümberkaudsetele välja näidata, samas kui meil tänava peal vastutulev rõõmus nägu tekitab küsimusi, et mis tal küll hakkas ja mõned sekundid hiljem leiad end juba uuelt mõttelt, et küll see tal varsti üle läheb. Paras.
Nii. Ava nüüd silmad ja asu naeratama. Aga mitte võltsilt. Ära minust ja mu kaamerast välja tee. Las see katik muudkui klõbiseb ja välk sähvib su nina all. Huvitav, mis on küll proffide saladus? Kuidas nemad oma modellid maha rahustavad ja sellisesse tsooni viivad, et neil kaamerast ja kõigest muust ümbritsevat mürast ükstakama hakkab? Kuidas panna nad keskenduma olulisele, naeratusele, mis tuleb otse südamest?
Tead, mõtle mõnele vanale sõbrale ja meenuta midagi toredat, mis sul temaga koos olles juhtus....
Purgis. No kindaslti annaks veel paremini, kuid jõuab. Lõbus peab ka olema pilti tehes. Järgmine kord paigutan jänese ka päikese poolt valgustatud sohvanurka. Jäi teine kuidagi liiga varju.
Ja veel. Chalice laulis kunagi positiivsetest tulnukatest, kes otsustasid mitte saabuda, sest inimesed pidid liiga kitsad olema, et nende sisse ära mahtuda. Mõnikord tundub, et siiski paar tulnukat tulid salaja uuesti proovima.
Hääd Sõbrapäeva!!!
No comments:
Post a Comment