Matsalu ulastaM

Miks on ikka tihti nii, et spontaanselt laabuvad kõik asjad justkui paremini ja mõnusamalt ja mälestusedki on kirkamad takkajärgi. Minu plaan oli minna Matsallu kevadet nuusutama ja aega maha võtma. Kevade laksu sain täiel rinnal kätte. Aeg va sunnik jäi aga väga napiks, kuid õnneks pakkus ka see piskune ikkagi palju sellist, mis aitas siseneda uude kümnendisse rahulolevana.
Ma vist ei mõista enam ühtlast pildikeelt kasutada ja ehk pole vajagi, kuna kõik need kohad, mis pildil kujutatud rääkisid erinevat juttu, mõned vähe tuttavamat, teised mitte nii väga.
Jändasin seekord kahe objektiiviga, kuna taaskord on minu pisikesse läätsekollektsiooni liitunud sada nelisada vormel 1 kütusetankur släsh pilvepüüdja. Seekord püüdis ta siis ka Matsalu kandis rändlinde. Mingi looduspiltinik ma pole ja ega väga püüa selleks saadagi. Aga ikkagi on huvitav hommiku kella kuue paiku end siirdesoostehkrabast keset võimast linnukontserti leida, ümberringi kõik auramas esimestest soojadest päikesekiirtest.
Varsti tahaks jälle minna. Lillemeri on tulekul.