Kuigi nüüdseks on üheksandama aprilli laupäevast alles vaid kaunid mälestused, siis väike tagasivaade ei tee halba. Päeva parim osa ikkagi kodusel rõdul juba külaltki sooja päikese loojumise saatel törtsu valge Tarapaca nimelise joovastava joogi võõpamine ning oma väikeste kätega valmistet kanapasta nimelise hõrgutise peale haukamine.
Aga enne seda sai kokku keevitatud üks väike kodune stuudiosetup, kuna lihtsalt tekkis tuju midagi oma olematute vahenditega korda saata. Väike initsiatiiv tuli ka ühest fotoajakirjast, mis kutsus üles liikumatut elu jäädvustama.
Kogu tramburai algas siiski vajadusega leida üks lai rull valget taustapaberit, kuna pähe manatud pilt valmivast meistriteosest tahtis just valgele taustale end sättida. Küll sai helistatud endast targematele inimisiksustele ja sobratud läbi kõik ümbruskonna poed ja tuulatud netis otsingusõnadega, kuid leidmata ta jäigi. Et mite täiesti ära frustreeruda läks käiku blaan P, mis tähendas kodusest voodilinade arsenalist ühe lumivalge eksemplari kasutuselevõttu. Enne veel aga oli see vaja rantidest vabanemiseks ära pesta ja triikida. Triikimine, mille taustaks kostisTätte käre ja mittealativiisipidav lauluhakatus, kulges küll kiirelt, kuid mitte nii hästi, et võiks triikimisega hullult füüri kokku ajama asuda. Kuidagi lopiliseks ja lapiliseks jäi see lina, mistõttu tekkis kahtlus, kas ta taustana piisavalt usutav jääb.
Ja kahtlused said karmi kinnituse peale seda kui mu ainus kodustuudio ametlik materjal ehk mösjöö tuuletõkkepaber statsionaarsest tagatoa rippasendsit elutuppa sai veditud ja peale hullu möbleerimist (et ikka parimat külgvalgust saada) sealse laua ja toolide abiga stuudiokõlbulikku asendisse seatud (et tekiks niinimetatud nurgavaba põrandast seinaks üleminev taust). Suure hoole ja armastusega triigitet lina ei tahtnud kuidagi siledat muljet endast jätta, mistõttu tuli leppida tuuletõkkepaberi kergelt tekstuurse pinna võimalike järelmõjutustega. Küll aga andis lina igati suurepärase tulemuse hajutina, mis tähendas tema riputamist elutuppa selase samuti küllaltki statsionaarse kardina asemele. Igatahes oli sellest kohe kasu ka tuuletõkkepaberile langeva valguse pehmendamiseks.
Kõige tähtsam ehk modell pidi algul olema igavene posu õune, kuid see mõte jäi kuidagi lahjaks, mistõttu ei lukustanud seda enda jaoks ära kui viimast varianti. Korraga turgatas pähe üks vana idee, mida olin tahtnud realiseerida oma vana sõbra jänkuga, kes teadupärast vanem kui ma ise. See sai ka oluliseks ümberkehastumisel, kuna minu plaaniks oli temast kujundada üks päevinäinud sovjetiaegne punaarmee sõjaveteran. Aegadest ammustest pärit väike puutool sai kah oma etteaste teha ning lisadena astusid mängu medal, mis vaprate sõdurite jaoks kunagi sai vermitud ning läkiläki, mille jänkule pähe asetamisega suurt vaeva sai nähtud ja lõpuks otsustatud seljatoe abi kasutada, mis ühtlasi hoidis ka jänku rasket pead liialt ette ära vajumast.
Nüüd jäi üle veel kaader paika sättida ning täitevalgusena matkakoti sügavusest üks kommivabrik Kalevi suur kommikarp välja kaevata (õigemini selle lahtivõetud versioon), kuna teadupärast on igas korralikus kommikarbis põhi justkui loodud peegeldi rolli täitma, nii oli see ka nüüd. Punajänku valged käpad ja habe said kohe hoopis teise sära ning ka tool võttis omajagu helki endale peale, mis tõi lõpptulemusele vajaliku punchi (löök eesti k.). Järeltöötlus seega suht minimaalne. Ei midagi erilist, aga päeva sisukamaks tegemisel aitas küll kõvasti kaasa. Lisaks sai ka nn. stuudiokogemust naturaalse valguse manipuleerimise näol. Tasuta.
Spasibo Sontse!
No comments:
Post a Comment