Tuli tahtmine midagi öelda, kuna tummaks võttis.
Olen viimasel ajal vaadanud kohe hulganisti erinevaid dokumentaale ja paljudel neist on õnnestunud äratada minus teatavat ängi ja ahastust, empaatiat ja kuratteabmidakõikeveelmissõnadesonkirjeldamatuagatoolilenamrahulikultistudakaeisaa. Head filmi vaadates hakkab mõte peas idanema ja kiirelt keerukamat/sügavamat mustrit kuduma, et ükskord taibata lihtsust asjade taga.
Vaadates selle filmi esimest kümmet minutit küsisin ma endalt kõikide klisheeküsimuste ema - Kas meie, inimesed, olme väärilised asustama planeeti Maa?
Vähemparanoilisem mõttekäik võiks olla - kas ilma triikrauata on elu võimalik? ehk et pistke see progress endale õige...!!!
Progress tundub mulle sellistel hetkedel justkui inimese arenemise regress. Ehk et ma ju oskan lampi põlema panna ja pirni vahetada, kuid ma ei tea mis põhjustab pirnis valguse süttimise. Naiivselt pragmaatilise inimesena ei lase ma sellest aga end pikalt häirida lasta, kuna kuskil keegi ikka teab ja aitab mind pimedusest valguse kätte kui pirnivahetusest üksi väheks jääb. Minust on saanud ajuvaba progressisõltlane, kes kasutab üha uusi ja kiiremaid ja keerukamaid asju jõudamata endalt küsida miks või kas seda peaks kõike vaja minema. Kas ma muutusin sellest õnnelikumaks ja mu elu sisukamaks?
Ma nägin tehast, mis on kilomeeter pikk, triiki täis tööpinke ja nende taga pealtnäha kibedaid kuid nullilähedase enesehinnanguga töömesilasi täitmas rutiinseid operatsioone omugust õdaguni kuni neist on välja pigistatud viimne kui eluraas, et valmistada vidinaid progressivaimus elavale maailmakodanikule. Ma nägin prügimäge, mis on mitmeid ruutkilomeetreid lai, kus teist samapalju töömesilasi sorteerib sealsamas riigis valmistatud, siis maailma peale laiali tassitud ning lõpuks katkisena jälle tagasi toodud arvutite jäätmeid. Ma nägin maailma suurima tammi ehitamist, mille jaoks paluti inimestel, kelle kodulinn pidi tehisjärve alla jääma (rahvaarvult sama suur kui eesti) seda oma kätega jüaan per telliskivi haaval maha lammutama. Tegelikult ei adu ma arvatavasti üldse kui suurejooneliselt kohutav see pilt kohapeal on, sest et ma olen maailma ühe väikseima riigi mikroskoopilise maailmavaatega kodanik, kelle jaoks on Tallinnast Võrru sõit maailma katsumus.
Progress, too salapärane lõputu isuga kõikeõgiv kaheksajalgne monstrum lihtsalt ei paista siinolles üldse nii kohutavana.
Ostsin täna mälukaardi. Võrreldes kohvimasinaga suht tilluke ja ohutu plastmassijupp. Huvitav mitu neid ainult selle kindla toote elutsükli pikkust arvestades üldse kokku tehakse ja mida see energia ja tooraine tarbimise mõistes meie planeedi tervisele tähendas/ikka veel tähendab? Kord tuleb aeg kui mu uusim ost muutub prügiks. Kas mul teda vaja ka oli? Või saanuks ma kunagi õnnelikuks ka ilma selleta?
Peatage see paganama Hiina enda sees ja olge õnnelikud. Lihtsalt.
No comments:
Post a Comment