Espen Rasmussen - fotograaf Norrast.
Rotermanni kvartal on väga hea koht fotonäituste korraldamiseks. Seal on igasugu mõõtu ja sorti hooneid, mõned korras, teised ajahambast puretud sisemusega. Just viimases pääseb ka näitus nimega TRANSIT eriti hästi mõjule, kuna on ka ise oma sisult sarnane (lisaks pildimaterjalile ei lase end hoones kuidagi mugavalt tunda valitsev rõskus ja parajalt kõle tuul).
Sõjapõgenikud – võõrad nii kodus kui ka võõrsil. Koduta, näljas, paljas, tulevikuta, kuid mingil kummalisel põhjusel lootusrikkad. Ka näituse kuraatoriga vesteldes imestasime mõlemad kuidas inimestel jätkub tahet sellise valu ja vaeva sees edasi eksiteerida ja siia süngesse maailma veel uut elu tuua.
Mõtled oma väikese Eesti peale ja ei suuda uskuda, et kuskil vaid mõnetunnise lennu kaugusel võib asuda koht, kus samas suurusjärgus elanikkond on sunnitud oma kodud või millestiganes kokkuklopsitud peaalused nüüdsamasel tunnil maha jätma ja minema kuhugi kõrbesse või võõrasse asustatud punkti teadmata tegelikult kas sinnani üldse jõuabki enne kui näljast ja janust kurnatuna otsad annad või näed kuidas sinu lapsed seda teevad, sest mitte midagi pole neile söögiks anda, riietest ja ajutisest peavarjust rääkimata.
Iraak, Somaalia, Sudaan, Kongo, Afganistan, Bangladesh, Gruusia, Kolumbia, Süüria, Jeemen.... Espen toob oma näitusel ja ka raamatus (mille lahkudes soetasin, et teemat enda jaoks aktuaalsena hoida) välja numbri 43 miljonit, mis peaks olema suurusjärk praegu teadaolevate sõjapõgenike arvu kohta – paljude puhul räägitakse neist kui „internally displaced person” ehk midagi riigisiseselt ümberasustatud isiku sarnast. Ei kõla just eriti halvasti see ümberasustamine, eriti kui suur sõda selja taga käimas. Inglise keelne nimetus Displaced annab sõna tegelikust traagikast siiski rohkem aimu, eriti kui oled sunnitud elama seal kus parasjagu võimalik on, teadmata kas ka homme too koht veel sulle kaitset pakub. Mõnikord põhjuseks võimetus maksta, kuna ei leidu tööd mis lubaks katust pea kohale, mõnikord aga sind jälitav sõda, mis teadmata hetkel võib uuesti sulle järele jõuda ning võtta sealt kust midagi enam võtta pole.
Ja siis oli seal piltidel mingi kummaline lootus. Kuskil Kolumbia lõputus slummis pruunjasse ning läbipaistmatusse jõkke saltot hüppav mustanahaline poiss; talviselt külmas Afghanistanis sõjast puretud kivihoone sisemuses jalgpalli mängivad põnnid, kellel jalas mis juhtub, täisakasvanud inimese mõõtu kingadest saabasteni, ühel sealjuues parem jalg paljas; isa kuskil Kongo põgenikelaagris muhedalt naerdes lõikamas oma poja juukseid ja nii edasi.
Otsekontakt surma ja sõjakonfliktiga oli minimaalne, kuid inimeste hoiakutest aimas ilma selletagi mida nad tol hetkel läbi elama peavad (kuigi vaid killukese). Raske olekski rohkem näha, kuna siin on kõik kõige paremas korras ja elu suurimaks mureks (kui tahtlikult välja jätta kõikvõimalikud sõprade ja sugulaste tervisemured) on kvartali lõpuks kõikide ülevaatust vajavate klientide riskiklassi töölehtede täitmine. Nemad võivad sellistest probleemidest vaid unistada.
Keda huvitab rohkem Espeni pildiportfell, siis minge sellele lingile
No comments:
Post a Comment