Poleks kunagi arvanud, et peale koertenäitust jätkub shõu veel edasi. Aga nii on. Piisab mul vaid silmad sulgeda ning juba ma näen neid suuri mustavalgepruunikirju karuseid koeramürakaid oma silme ees. Ametlike paprite järgi jooksis mu silme eest läbi oma seitsekümend isendit, kel kõigil vähe omasugune nägu, iseloom ja tegumood, kuid üks peab ju ikka eriliseks lemmikuks ka kujunema. Noja olgugi, et ma Kasperit tean juba varasemast ajast, siis temast ägedamat Berni karjakoera (või siis Šveitsi Alpi karjakoera) seekord mu pildiotsijasse kleepunud silmad ei näinud. Eriline rõõm, et olin tunnistajaks ka tema tähetunnile. Elagu Eesti tšempion!!!
Auh
No comments:
Post a Comment