Jalutuskäik Uues Maailmas

Ei tea küll mis kurioossetel põhjustel olen ma suutnud vältida üht lahedamat üritust pea kogu tema kuueaastase tegevusaja? Mäletan üsna selgelt kuidas aastat kaks tagasi sattusin mööda Koidu tänavat kõndides Uue Maailma seltsimaja ette, kus täiesti tühja koha pealt järsku üks bänd oma tinistamist alustas. Lahe. Ja veel keset tänavat. Õhus oli mõnus emotsioon, inimesed tundusid kuidagi soojemad ja vahetumad. Pealinna äng kadus puumajade ja puulatvade taha. Ja hoolimata sellest asjaolust ei seadnud ma aasta tagasi, kui esimesed koolikellad olid üle mägede kaikunud oma samme sinna tänavanurgale. Alles Jaan Tootseni dokfilm Uue Maailma seltsimaja noortest maailmaparandajatest raputas mind uneuimast välja. Kurat ja pörgu. Meie linnas on toimumas midagi ehedat samal ajal kui mina istun kuskil paneelmaja seinte vahel ja nokin nina.

Vigade parandus anno 2012. Seesamune, et kuidagi ei oska panna sõnadesse seda rõõmu ja värvi ning melu ja lihtsat olemist. Loodan, et ehk pildimaterjal annab natuke seda kõike kogetut paremin edasi. Tõde on siiski see, et ainult seal festivalil olles, kas siis teosammul ringi tammudes ja ikka ja jälle seisatades isuäratavate turulettide ees või kõigest kõrist pehuaias: "ma olen heliredel" karjudes või hoopis keset tänavat istudes, mil su ümber tantsivad ja lustivad igas vanuses inimesed jõuab kogu see lahedus sinu sisse.

Aastatega muutuvad inimesed ja ka festivalid. Isu kasvab, kuni festivalist saab dinosaurus, kes asub oma saba järama. Ma ei tea kui palju on Uue Maailma tänavafestival oma tegevusaastate jooksul muutunud või kasvanud, kuid ausalt öeldes ma ei tahagi, et temast mingi suurte lavadega muusikapidu saaks. Väiksus, lihtsus ja vahetus on tema tuumaks ja sellisena sooviks teda ka tulevikus näha. 

Kiluvõileib ja viin rokivad. Eriti kui nende manustamiseks redelit kasutada.Punkt.

Laiendatud galerii 2012 aasta Uue Maailma tänavafestivalist on viewbookis ka vaatamiseks väljas.