Dokumentaalfilm tundub mulle olevat kõige soodsam viis reisida ümber maailma kogedes samas midagi sisukat, lahedat, harivat, uudset, nutmaajavat, suursugust, tagasihoidlikku, haruldast, südamest naerma ajavat, inspireerivat, kohutavat, imekspandavat, äkilist, vaikset, luulelist, värvitut ja varvirohket ning mida kõike veel. Kindlasti ei asenda ta oma silmaga asjade nägemist ja näpuga katsumist, kuid tema võime rikastada maailmapilti on garanteeritud. Suur kummardus siinkohal ETV ja ETV2-le, mille hanketoimetus on teinud ja teeb ka hetkel tublit tööd selle nimel, et iga nädal tuua nii minuni kui ka kõikide teiste dokumentaalihuvilisteni mitmeid filmirännakuid. Mõelda vaid, kui mul õnnestukski läbi käia ja tutvuda nendesamade paikade ja inimestega, keda mulle on siiani teleri ja kinoekraani abil näidatud?! Küllap vajaksin selleks viking lotto tugevat tuge ning võiksin oma püsielamise maha müüa, sest no sinna enam tagasi tulla niikuinii ei jõuaks.
Olgu siis ära toodud ülevaade mõnest eriti huvipakkuvast dokumentaalreisist eelmise kaheteistkümne kuu jooksul.
Planet of Snail - 2011 (Rez: Yi Seung-jun) Lõuna-Korea
See on selline tasa sõuad ja oma looga kuhugi jõuad film, mis paelub ennekõike erilise peategelaspaariga, kes suhtlevad omavahel käte abil. Imekspandav kuidas kümme sõrme puudutavad pealtnäha suvalises järjekorras teist samapalju sõrmi ja tulemuseks on kõiksugu reaktsioonid, tegevused, emotsioonid, mida kohtad igal harilikul muul inimeselgi. Ainult, et kõik nähtu on väga eriline. Kui mul keegi seoks silmad kinni ja asetaks tropid kõrva ja püüaks mulle esiteks selgeks teha, et laes oleks vaja üks halogeenlamp ära vahetada ja teiseks, et ma olen ainus kes seda tegema ulatab, ilma et mul oleks varasemast ühetgi visuaalset mälupilti tollest lambist, siis ei teagi kui kaua läheks aega selleks, et pimedus taas valguseks pöörduks, nii välispidiselt kui ka seesmiselt. Pimekurdile korea noormehele oli see kõik aga pooletunnine käkitegu, mida kaamera mõnuga ka üles võttis.
See on selline tasa sõuad ja oma looga kuhugi jõuad film, mis paelub ennekõike erilise peategelaspaariga, kes suhtlevad omavahel käte abil. Imekspandav kuidas kümme sõrme puudutavad pealtnäha suvalises järjekorras teist samapalju sõrmi ja tulemuseks on kõiksugu reaktsioonid, tegevused, emotsioonid, mida kohtad igal harilikul muul inimeselgi. Ainult, et kõik nähtu on väga eriline. Kui mul keegi seoks silmad kinni ja asetaks tropid kõrva ja püüaks mulle esiteks selgeks teha, et laes oleks vaja üks halogeenlamp ära vahetada ja teiseks, et ma olen ainus kes seda tegema ulatab, ilma et mul oleks varasemast ühetgi visuaalset mälupilti tollest lambist, siis ei teagi kui kaua läheks aega selleks, et pimedus taas valguseks pöörduks, nii välispidiselt kui ka seesmiselt. Pimekurdile korea noormehele oli see kõik aga pooletunnine käkitegu, mida kaamera mõnuga ka üles võttis.
Tzayad Hahurikanim (The Hurricane Hunter) - 2010 (Rez: Ran Mendelson) Iisrael
Kujuta ette, et tutvud Tallinnas ühe mendeleejeviposiga ehk peenemalt öeldes ühiskonnaheidikuga, kel pole kindlat ulualust ning kes sooritab oma ostud linna mitmekülgsest prügikastivõrgustikust. Sa võtad temaga ette ühe retke suvesoojases ja öises Tallinnas, kui ta noortelt joobnud pidulistelt pudeleid käib nõutamas ja kuuled samas mida tal elu ja asjade seisu kohta öelda on. Kogu selle ööelu virrvarri keskel, mis vahel isegi päris kõhedust tekitab kui nolginäoga Gennadid ligi astuvad saad teada, et kunagi oli ta päris hea kokk, millele tõmbas kriipsu peale kurikuulus hundijalaveetõbi. Nii kadus elu ja armastus ning järgi jäi unistus, et kunagi kui pea selge ja raha rohkem taskus, siis hakkab ta orkaane jahtima. Ja nüüd asenda Tallinn sujuvalt Tel Aviviga.
Kujuta ette, et tutvud Tallinnas ühe mendeleejeviposiga ehk peenemalt öeldes ühiskonnaheidikuga, kel pole kindlat ulualust ning kes sooritab oma ostud linna mitmekülgsest prügikastivõrgustikust. Sa võtad temaga ette ühe retke suvesoojases ja öises Tallinnas, kui ta noortelt joobnud pidulistelt pudeleid käib nõutamas ja kuuled samas mida tal elu ja asjade seisu kohta öelda on. Kogu selle ööelu virrvarri keskel, mis vahel isegi päris kõhedust tekitab kui nolginäoga Gennadid ligi astuvad saad teada, et kunagi oli ta päris hea kokk, millele tõmbas kriipsu peale kurikuulus hundijalaveetõbi. Nii kadus elu ja armastus ning järgi jäi unistus, et kunagi kui pea selge ja raha rohkem taskus, siis hakkab ta orkaane jahtima. Ja nüüd asenda Tallinn sujuvalt Tel Aviviga.
Stand van de Sterren (Position Among the Stars) - 2010 (Rez: Leonard Retel Helmrich) Holland
Single Shot Cinema tehnika on selle filmi pildikeele kõige muljetavaldavam ja ka kõige kummalisem osa. Mina sain asjast aru nii, et kasutati füüsilist zoomi, ehk kui oli vaja lähikaadrit, siis liigutigi inimestele häbenemata nina alla ja üldplaani jaoks komberdati jälle kaugemale ja seda kõike ilma vahepealse lõikamiseta. Aga kummaliseks teeb asja see, et mõned stseenid kohe kuidagi selle tõttu ei tundunud olevat päris vaid pigem peenelt lavastatud ja planeeritud, mis paneb tegelikult kahtluse alla kogu toimuva eheduse ja tõsiduse. No kasvõi viis kuidas jälgiti ühe väikese murjampoisi jooksmist mööda kitsaid ja labürintlikke agulitänavaid, nii tänavasillutiselt, katustelt kui ka tema suunas jooksva ja siis peale möödumist jälitama hakkava kaameraga. Aga no kuratlikult lahedalt toimis kogu see kupatus.
Ehk siis tegu on kolmanda sissevaatega ühe Indoneesia lõpmatu suure Jakarta nimelise linna, lõpmatu suures agulis elava Sjamsuddin'i nimelise perekonna elamisele ja olemisele, usuküsimustele, unistustele, erinevate põlvkondade kooselukonfliktidele ja pisikeses akvaariumis elavate võitluskaladele saatusele. Tegelikult on filmis väga tähtsal kohal ka prussakad, keda kaamera ikka väga lähedalt jälgib, kui need põgenevad tänavatelt nende tapmiseks mõeldud tossupilvede eest tubadesse ja jõuavad lõpuks ka toidu seest läbi käia, mida siis järgmises kaadris sööma hakatakse. Ja see kõik toimub nagu üks suur jutustus koos lahedate jooksupealt tekitatud võttenurkadega. Ülemõistuse lahe kinoelamus. Ja pealegi veel tasuta.
Bitter Seeds - 2011 (Rez: Micha X. Peled) India
Monsanto mehed kindlasti väga ei rõõmusta selle filmi üle, kuid nende õnneks on tegu asjaga, mida on lihtne suure pataka raha abil kuskil süütus kauguses suuremat sorti meediakära eest tagasi hoida. On nad ju palju hullematki korda saatnud. Aga fakt jääb ja India pole ainus koht maailmas, kus see põllumajanduskeemia kombinaat oma mürgiseid kombitsaid on ajanud. Tegelikult oleks õigem öelda, et maailmas on järjest vähem kohti kuhu selle firma haare pole veel õnneks ulatunud. Kuid eks ole neis kohtades siis mõned teised keemikud ja geenimuundajad.
Ram Krishna Kopulnar on lihtne põlluharija ühes vaeses kolkapiirkonnas kuskil Indias. Ta on sunnitud iga aasta ostma Monsanto geneetiliselt töödeldud seemneid ja ka putukamürki, et puuvillataimi kasvatada. No lihtsalt sellepärast, et looduslikke seemneid enam pole kuskilt lähiümbrusest võtta. Ja nii on traditsiooniline seemnest taimeks ja jälle seemneks tagasi metoodika asendunud kurikavala tootega, mis ei taastooda end ja lisaks sellele on seemnete töötlemise käigus läinud kaduma mingi naturaalne võime trotsida teatavaid putukaid. Ühesõnaga nagu võib aru saada, siis on tegu paraja raha- ja sõltuvuselõksuga, kus ellujäämise nimel tuleb kõikidel ümbruskonna talumeestel anda oma hinge tagant ära see viimanegi kross, et kasvatada midagi mille hooldamine käib niikuinii üle jõu. Siis võtavad juba liigkasuvõtjad ka kõik ülejäänu endale ära ning kui peres on mõni tütar siis läheb seegi teadagi mille sponsoreerimiseks tanu alla. Kas ma põuda juba mainisin? Need käivad ikka mitu aastat jutti. Tallumeestel on häbist pääsemiseks lõpuks vaid üks võimalus - enesetapp, milleks kasutatakse tihti sedasama putukamürki, ehk kõikide probleemide alusepanijat. Pilt mis mulle filmist on mällu süüvind on sellest samast talumehest, õigemini sellest lootusetust pilgust tema silmades ja väga tõenäolisest saatusest. Kuid tegelikult peab nüüd lisama, et meestest jäävad maha naised ja lapsed, kes on sunnitud edasi kannatama. Miks (kannatada)?
Single Shot Cinema tehnika on selle filmi pildikeele kõige muljetavaldavam ja ka kõige kummalisem osa. Mina sain asjast aru nii, et kasutati füüsilist zoomi, ehk kui oli vaja lähikaadrit, siis liigutigi inimestele häbenemata nina alla ja üldplaani jaoks komberdati jälle kaugemale ja seda kõike ilma vahepealse lõikamiseta. Aga kummaliseks teeb asja see, et mõned stseenid kohe kuidagi selle tõttu ei tundunud olevat päris vaid pigem peenelt lavastatud ja planeeritud, mis paneb tegelikult kahtluse alla kogu toimuva eheduse ja tõsiduse. No kasvõi viis kuidas jälgiti ühe väikese murjampoisi jooksmist mööda kitsaid ja labürintlikke agulitänavaid, nii tänavasillutiselt, katustelt kui ka tema suunas jooksva ja siis peale möödumist jälitama hakkava kaameraga. Aga no kuratlikult lahedalt toimis kogu see kupatus.
Ehk siis tegu on kolmanda sissevaatega ühe Indoneesia lõpmatu suure Jakarta nimelise linna, lõpmatu suures agulis elava Sjamsuddin'i nimelise perekonna elamisele ja olemisele, usuküsimustele, unistustele, erinevate põlvkondade kooselukonfliktidele ja pisikeses akvaariumis elavate võitluskaladele saatusele. Tegelikult on filmis väga tähtsal kohal ka prussakad, keda kaamera ikka väga lähedalt jälgib, kui need põgenevad tänavatelt nende tapmiseks mõeldud tossupilvede eest tubadesse ja jõuavad lõpuks ka toidu seest läbi käia, mida siis järgmises kaadris sööma hakatakse. Ja see kõik toimub nagu üks suur jutustus koos lahedate jooksupealt tekitatud võttenurkadega. Ülemõistuse lahe kinoelamus. Ja pealegi veel tasuta.
Bitter Seeds - 2011 (Rez: Micha X. Peled) India
Monsanto mehed kindlasti väga ei rõõmusta selle filmi üle, kuid nende õnneks on tegu asjaga, mida on lihtne suure pataka raha abil kuskil süütus kauguses suuremat sorti meediakära eest tagasi hoida. On nad ju palju hullematki korda saatnud. Aga fakt jääb ja India pole ainus koht maailmas, kus see põllumajanduskeemia kombinaat oma mürgiseid kombitsaid on ajanud. Tegelikult oleks õigem öelda, et maailmas on järjest vähem kohti kuhu selle firma haare pole veel õnneks ulatunud. Kuid eks ole neis kohtades siis mõned teised keemikud ja geenimuundajad.
Ram Krishna Kopulnar on lihtne põlluharija ühes vaeses kolkapiirkonnas kuskil Indias. Ta on sunnitud iga aasta ostma Monsanto geneetiliselt töödeldud seemneid ja ka putukamürki, et puuvillataimi kasvatada. No lihtsalt sellepärast, et looduslikke seemneid enam pole kuskilt lähiümbrusest võtta. Ja nii on traditsiooniline seemnest taimeks ja jälle seemneks tagasi metoodika asendunud kurikavala tootega, mis ei taastooda end ja lisaks sellele on seemnete töötlemise käigus läinud kaduma mingi naturaalne võime trotsida teatavaid putukaid. Ühesõnaga nagu võib aru saada, siis on tegu paraja raha- ja sõltuvuselõksuga, kus ellujäämise nimel tuleb kõikidel ümbruskonna talumeestel anda oma hinge tagant ära see viimanegi kross, et kasvatada midagi mille hooldamine käib niikuinii üle jõu. Siis võtavad juba liigkasuvõtjad ka kõik ülejäänu endale ära ning kui peres on mõni tütar siis läheb seegi teadagi mille sponsoreerimiseks tanu alla. Kas ma põuda juba mainisin? Need käivad ikka mitu aastat jutti. Tallumeestel on häbist pääsemiseks lõpuks vaid üks võimalus - enesetapp, milleks kasutatakse tihti sedasama putukamürki, ehk kõikide probleemide alusepanijat. Pilt mis mulle filmist on mällu süüvind on sellest samast talumehest, õigemini sellest lootusetust pilgust tema silmades ja väga tõenäolisest saatusest. Kuid tegelikult peab nüüd lisama, et meestest jäävad maha naised ja lapsed, kes on sunnitud edasi kannatama. Miks (kannatada)?
Waste Land - 2010 (Rez: Lucy Walker, Karen Harley, Joao Jardim) Inglismaa/Brasiilia
Vik Muniz'i nime kuulsin esimest korda Kreekas koolis käies (nägin sealolles lahedat videot TED seminari sarjast). Enne kui mehe nimi sai ajju raiutud võlus ta nii mind kui ka teisi kaasõpilasi oma imelise kujutlusvõimega ja oskusega teha ükstakõik mis materjalist, söödavast või mittesöödavast, pilte. Selles filmis viib ta asja mastaapsuselt uuele tasemele, kui tutvub ühes planeedi suurimas prügilas (nimega Jardim Gramacho) Rio nimelise maailmalinna ääres sealsete elanikega või noh inimestega, kes seal pakendiringlusele uut mõõdet loovad. Ta teeb neist portreefotod ja kutsub siis nad appi neidsamu fotosid suurendatud kujul sellestsamast prügist kokku panema, et siis teha sellest uus foto ja need galeriides näitusele ja lõppude lõpuks ka müüki panna. Nii püüab ta panna kasvama nendes inimestes uue lootuse paremale homsele ja kohati see ka realiseerub. Prügilas avatakse raamatukogu ja osadel tekib võimalus ka end mujal realiseerida, kuid kõige rohkem muutub siiski mösjöö Muniz ise.
Vik Muniz'i nime kuulsin esimest korda Kreekas koolis käies (nägin sealolles lahedat videot TED seminari sarjast). Enne kui mehe nimi sai ajju raiutud võlus ta nii mind kui ka teisi kaasõpilasi oma imelise kujutlusvõimega ja oskusega teha ükstakõik mis materjalist, söödavast või mittesöödavast, pilte. Selles filmis viib ta asja mastaapsuselt uuele tasemele, kui tutvub ühes planeedi suurimas prügilas (nimega Jardim Gramacho) Rio nimelise maailmalinna ääres sealsete elanikega või noh inimestega, kes seal pakendiringlusele uut mõõdet loovad. Ta teeb neist portreefotod ja kutsub siis nad appi neidsamu fotosid suurendatud kujul sellestsamast prügist kokku panema, et siis teha sellest uus foto ja need galeriides näitusele ja lõppude lõpuks ka müüki panna. Nii püüab ta panna kasvama nendes inimestes uue lootuse paremale homsele ja kohati see ka realiseerub. Prügilas avatakse raamatukogu ja osadel tekib võimalus ka end mujal realiseerida, kuid kõige rohkem muutub siiski mösjöö Muniz ise.
The Pipe - 2010 (Rez: Risteard O'Domhnaill) Iirimaa
Mida tunneks tavaline Eesti inimene ütleme näiteks maalilis-idüllilises Käsmu rannakülas, kui järsku ilmuvad mere peal silmapiirile Eesti riigi moodsad sõjalaevad, kes julgestavad Gazpromi gaasijuthme ehitustöid ajades eemale kohalikke kalureid, kes on tulnud oma kalavõrke päästma või kui ootamatult ilmuvad bussitäied tundmatus mundris kantpäid Käsmu külla ja tõkestavad elanikel juurdepääsu oma kodudesse, mille asemele on plaan ehitada gaasijuhe mis läbib veel ka tervet Lahemaa Rahvusparki kuni Tapani, kuhu on plaan ehitada üüratu gaasitöötlustehas. Ja kui siis see sama tavaline Eesti inimene hakkab protestima, siis vahistatakse ta tema enda kaitseks rajatud politsei poolt. Ja kui tavaline Eesti inimene läheb kohtusse aru pärima, et miks Natura aladele kallale tullakse ja kodusid ja külakogukondi ohvriks tuuakse, siis selle asemel, et süsteem tema poolele asuks lükatakse vaided puudulike asitõendite või lohakuse või jumalteabmillisevabanduse abil tagasi. Õõvastav. Nii aga jahtus just Iirimaal üsna hiljuti, kui Shell seal oma mammutkorporatiivkombitsad laiali sirutas, niiet kogu riigi julgeoleku- ning õiguskaitsesüsteem unustas ära kelle suhtes nad oma lojaalsust peaksid üles näitama. Häbi neil olgu. Selles filmis juhtunut ei tohiks unustada, sest samasugused kollid on ka siinkandis tegutsemas.
Mida tunneks tavaline Eesti inimene ütleme näiteks maalilis-idüllilises Käsmu rannakülas, kui järsku ilmuvad mere peal silmapiirile Eesti riigi moodsad sõjalaevad, kes julgestavad Gazpromi gaasijuthme ehitustöid ajades eemale kohalikke kalureid, kes on tulnud oma kalavõrke päästma või kui ootamatult ilmuvad bussitäied tundmatus mundris kantpäid Käsmu külla ja tõkestavad elanikel juurdepääsu oma kodudesse, mille asemele on plaan ehitada gaasijuhe mis läbib veel ka tervet Lahemaa Rahvusparki kuni Tapani, kuhu on plaan ehitada üüratu gaasitöötlustehas. Ja kui siis see sama tavaline Eesti inimene hakkab protestima, siis vahistatakse ta tema enda kaitseks rajatud politsei poolt. Ja kui tavaline Eesti inimene läheb kohtusse aru pärima, et miks Natura aladele kallale tullakse ja kodusid ja külakogukondi ohvriks tuuakse, siis selle asemel, et süsteem tema poolele asuks lükatakse vaided puudulike asitõendite või lohakuse või jumalteabmillisevabanduse abil tagasi. Õõvastav. Nii aga jahtus just Iirimaal üsna hiljuti, kui Shell seal oma mammutkorporatiivkombitsad laiali sirutas, niiet kogu riigi julgeoleku- ning õiguskaitsesüsteem unustas ära kelle suhtes nad oma lojaalsust peaksid üles näitama. Häbi neil olgu. Selles filmis juhtunut ei tohiks unustada, sest samasugused kollid on ka siinkandis tegutsemas.
Varesesaare Venelased - 2012 (Rez: Sulev Keedus) Eesti
Ma arvan, et ma väga ei eksi kui ütlen, et selle filmi kaameratöö meenutas justkui stseeni mõnest ulmefilmist, kus patsiendile tehakse ajulobotoomiat suure vinguva ja viliseva puuriga, mis tungib otse pealuusse ja asub seal harutama lootusetult suurtesse ja veel suurematesse sõlmedesse keerdunud hinge. No igatahes noid suures plaanis olevaid nägusid vaadata oli piisavalt ebamugav ja kainestav kogemus. Ja elupajatused... No kui ikka armastus on nii suur, et oled valmis oma partnerilt HIV viiruse saama. Teadlikult. Johhaidii.
Selliste filmide tegemine tähendab üldjuhul ka lähedasema suhte tekkimist oma "materjaliga" ja kui sellist tüüpi filme teha mitu, siis huvitav mis on selle tagajärg rezisööri/operaatori hingemaailmale. Kui sõlme need lähevad?
Ma arvan, et ma väga ei eksi kui ütlen, et selle filmi kaameratöö meenutas justkui stseeni mõnest ulmefilmist, kus patsiendile tehakse ajulobotoomiat suure vinguva ja viliseva puuriga, mis tungib otse pealuusse ja asub seal harutama lootusetult suurtesse ja veel suurematesse sõlmedesse keerdunud hinge. No igatahes noid suures plaanis olevaid nägusid vaadata oli piisavalt ebamugav ja kainestav kogemus. Ja elupajatused... No kui ikka armastus on nii suur, et oled valmis oma partnerilt HIV viiruse saama. Teadlikult. Johhaidii.
Selliste filmide tegemine tähendab üldjuhul ka lähedasema suhte tekkimist oma "materjaliga" ja kui sellist tüüpi filme teha mitu, siis huvitav mis on selle tagajärg rezisööri/operaatori hingemaailmale. Kui sõlme need lähevad?
The Four Year Plan - 2011 (Rez: Mat Hodgson) Inglismaa
Flavio Briatore mängib jalkamänedzeri võiks olla filmi nimi, kuigi siis ma teeksin liiga kogu sellele kirevale treeneriplejaadile, kes tõstis Queens Park Rangers'i nimelise jalgpallimeeskonna kuskilt soost nelja aastaga Inglismaa Premierliigasse, kus on jätkatud sama värvikat treenerivahetust tänase päevani. Hetkel siis püüab Harry Redknapp teha ilmvõimatut ja tõsta kindlalt viimasel kohal oleva bande tagasi ellujääjate nimekirja. No vähemalt pole peale tema tulekut meeskond enam nii palju kaotusi saanud aga võite ka mitte. Julgen ennustada, et varsti tuleb siiski teha uus nelja aasta plaani nimeline film sellest, kuidas QPR tagasi sohu vajub.
Aga film on vinge, sest mingil eriskummalisel põhjusel on filmimeeskonnal olnud vaba juurdepääs meeskonna võtmeisikute tagatubadesse, kus käib üpris värvikirev sõnavahetus. Kes ütles, et peatreener valib meeskonna? Peatreener noogutab kaasa, kui see tema eest valitakse ja mis kõige hämmastavam, need valikud tunduvad isegi tulemuslikud olevat. Meenuvad vahelduvad kaadrid viptribüünil istuvatest härrastest, kes ajal kui meeskonnal halvasti läheb treeneri ja võtmemängijad verbaalse sõimuga üle valavad ja käigupealt vallandamisplaane hauvad ning juba järgmises stseenis, mil omad värava löövad, nagu väiksed lapsed pinkidelt püsti hüppavad ja ümberkaudsetele kuulutavad kui õiged mehed nad on.
Flavio Briatore mängib jalkamänedzeri võiks olla filmi nimi, kuigi siis ma teeksin liiga kogu sellele kirevale treeneriplejaadile, kes tõstis Queens Park Rangers'i nimelise jalgpallimeeskonna kuskilt soost nelja aastaga Inglismaa Premierliigasse, kus on jätkatud sama värvikat treenerivahetust tänase päevani. Hetkel siis püüab Harry Redknapp teha ilmvõimatut ja tõsta kindlalt viimasel kohal oleva bande tagasi ellujääjate nimekirja. No vähemalt pole peale tema tulekut meeskond enam nii palju kaotusi saanud aga võite ka mitte. Julgen ennustada, et varsti tuleb siiski teha uus nelja aasta plaani nimeline film sellest, kuidas QPR tagasi sohu vajub.
Aga film on vinge, sest mingil eriskummalisel põhjusel on filmimeeskonnal olnud vaba juurdepääs meeskonna võtmeisikute tagatubadesse, kus käib üpris värvikirev sõnavahetus. Kes ütles, et peatreener valib meeskonna? Peatreener noogutab kaasa, kui see tema eest valitakse ja mis kõige hämmastavam, need valikud tunduvad isegi tulemuslikud olevat. Meenuvad vahelduvad kaadrid viptribüünil istuvatest härrastest, kes ajal kui meeskonnal halvasti läheb treeneri ja võtmemängijad verbaalse sõimuga üle valavad ja käigupealt vallandamisplaane hauvad ning juba järgmises stseenis, mil omad värava löövad, nagu väiksed lapsed pinkidelt püsti hüppavad ja ümberkaudsetele kuulutavad kui õiged mehed nad on.
Once There Was Love - 2012 (Rez: Kage Jonsson, Hakan Pieniowski) Rootsi
Kergelt meenutab Vaprate ja Ilusate kohutavat suhterägastiku, ainult et palju argisema ja maalähedasemana. Ühesõnaga on üks noor tütarlaps, kes sünnitab ühele noorele nolginäole lapse. Too nolk aga pole eriti viisakas ja läheb paariks aastaks vägistamise eest vangi. Samal ajal hakkab naine oma last noormehe vanemate juures kasvatama. Noormehe isal on sügavfilosoofiline keskea kriis, millele ei anna eriti lohutust ka siuslise kommunikatsiooni puudumine oma abikaasaga. Tegelikult pole vist nende vahel ammu juba mingit kooskasvamist olnudki. Noja ühel hetkel siis tekibki isa ja neiu vahel suhe, mis aga päädib tülitsemise ja pussitamisega isa poolt. Niiet ka isa saab trellide taha minna. Tegevuspaik sedakorda Venemaa. It figures.
Kergelt meenutab Vaprate ja Ilusate kohutavat suhterägastiku, ainult et palju argisema ja maalähedasemana. Ühesõnaga on üks noor tütarlaps, kes sünnitab ühele noorele nolginäole lapse. Too nolk aga pole eriti viisakas ja läheb paariks aastaks vägistamise eest vangi. Samal ajal hakkab naine oma last noormehe vanemate juures kasvatama. Noormehe isal on sügavfilosoofiline keskea kriis, millele ei anna eriti lohutust ka siuslise kommunikatsiooni puudumine oma abikaasaga. Tegelikult pole vist nende vahel ammu juba mingit kooskasvamist olnudki. Noja ühel hetkel siis tekibki isa ja neiu vahel suhe, mis aga päädib tülitsemise ja pussitamisega isa poolt. Niiet ka isa saab trellide taha minna. Tegevuspaik sedakorda Venemaa. It figures.
Vivan las Antipodas - 2011 (Rez: Victor Kossakovsky) Venemaa
Palju poeesiat ja pausi ja olemist. Film paarist erinevast maailma vastaspoolel asuvast paigast, mis tiksuvad täiesti omaette rütmis. Just see rütmi tabamine ja hetkes olemine, ilma et palju juhtuks ja juhtuks palju oligi äge. Lisaks ka visuaal ja tagurpidi kaadrid. Kui ikka maailma tähtsaim asi tundub olevat sõbraga kuskil eiteamida istumine ja loodushäälte pealt homse ilma ennustamine, siis on midagi siin maailmas veel õigesti.
Palju poeesiat ja pausi ja olemist. Film paarist erinevast maailma vastaspoolel asuvast paigast, mis tiksuvad täiesti omaette rütmis. Just see rütmi tabamine ja hetkes olemine, ilma et palju juhtuks ja juhtuks palju oligi äge. Lisaks ka visuaal ja tagurpidi kaadrid. Kui ikka maailma tähtsaim asi tundub olevat sõbraga kuskil eiteamida istumine ja loodushäälte pealt homse ilma ennustamine, siis on midagi siin maailmas veel õigesti.
Kovasikajuttu (The Punk Syndrome) - 2012 (Rez: Jukka Kärkkäinen, Jani-Petteri Passi) Soome
Isegi mõne eriti hea komöödiafilmi puhul ei jõuaks niipalju kaasa lõkerdada kui selle filmi puhul. Olgu peale. Film räägib puuetega inimeste punkpändist nimega Petteri Kurikan Nimipäivat ja selle pändiliikmete igapäevaelu dohuvapohust. Kuidagi õrn teema eks. Aga no tegelikult olid viimane kui üks neist igati normaali jätkä. Ei old kordagi tunnet, et filmimehed oleks neid kuidagi alavääristanud, isegi kui mösjöö Kurikas ise oma haisvat tagumikku suures plaanis pesi. Rokkenroll igatepidi ja koguaeg. Kiitused ka operaatoritele, kes hoolimata pidevalt filmi peategelaste nina alla trügimisest neile siiki jalgu ei jäänud vaid oskasid ära tabada meeste omavaheliste suhtedraamade kulgu ja nendest väljakasvavaid pisitillukesi kui ka päris rasvaseid emotsioonipurskeid. Meestel harjad punased, kinosaalis lõbu laialt. Monty Python meets Suomalainen meininki.
"Jalkahoitaja, jalkahoitaja, jalkahoitaja. V***u!!!"
Isegi mõne eriti hea komöödiafilmi puhul ei jõuaks niipalju kaasa lõkerdada kui selle filmi puhul. Olgu peale. Film räägib puuetega inimeste punkpändist nimega Petteri Kurikan Nimipäivat ja selle pändiliikmete igapäevaelu dohuvapohust. Kuidagi õrn teema eks. Aga no tegelikult olid viimane kui üks neist igati normaali jätkä. Ei old kordagi tunnet, et filmimehed oleks neid kuidagi alavääristanud, isegi kui mösjöö Kurikas ise oma haisvat tagumikku suures plaanis pesi. Rokkenroll igatepidi ja koguaeg. Kiitused ka operaatoritele, kes hoolimata pidevalt filmi peategelaste nina alla trügimisest neile siiki jalgu ei jäänud vaid oskasid ära tabada meeste omavaheliste suhtedraamade kulgu ja nendest väljakasvavaid pisitillukesi kui ka päris rasvaseid emotsioonipurskeid. Meestel harjad punased, kinosaalis lõbu laialt. Monty Python meets Suomalainen meininki.
"Jalkahoitaja, jalkahoitaja, jalkahoitaja. V***u!!!"
Антон тут рядом (Anton's Right Here) - 2012 (Rez: Lyubov Arkus) Venemaa
Totaalselt teistsugune film puudega inimese elukäigust. Seda filmi soovitaks vaadata koos pungipoiste omaga aga enne tuleks otsustada millest alustada, sest nad tekitavad väga vastakaid emotsioone. Väga lihtsa operaatoritöö kõrval tuleb esiplaanile rezisööri jutustamisoskus või õigemini tema, nii kaadritagune kui -esine, kaasaelamine Antoni nimelise autistist posis käekäigule, kellel kuidagi ei õnnestunud Venemaa avarustest omale eluväärset olemist leida.
"Ljudi terpejut" kirjutas Anton filmi lõppedes paberile ja mul tekib küsimus, et kus need inimesed küll on, kes sellist asja terpeejuksid või siis märkaksid enda ümber Antoni sarnaseid inimesi. Hea seegi, et Antoni isa otsustas lõpuks, peale seda kui ema oli vähki surnud ja rezissöör päästis Antoni sisuliselt hullumajast, poisi enda uue pere juurde võtta.
Siiani on mul alles mälupilt õnnelikust Antonist vabatahtlike hooldekodus, kus tal oli sõber, kes ajas teda naerma ja tema sära oli terve kinolina täis ja siis täielik kollaps seal hullumajas, kus kõigest jõust püüdis voodilinade vahele ära kaduda. Mitteüldseniirokkenroll.
Totaalselt teistsugune film puudega inimese elukäigust. Seda filmi soovitaks vaadata koos pungipoiste omaga aga enne tuleks otsustada millest alustada, sest nad tekitavad väga vastakaid emotsioone. Väga lihtsa operaatoritöö kõrval tuleb esiplaanile rezisööri jutustamisoskus või õigemini tema, nii kaadritagune kui -esine, kaasaelamine Antoni nimelise autistist posis käekäigule, kellel kuidagi ei õnnestunud Venemaa avarustest omale eluväärset olemist leida.
"Ljudi terpejut" kirjutas Anton filmi lõppedes paberile ja mul tekib küsimus, et kus need inimesed küll on, kes sellist asja terpeejuksid või siis märkaksid enda ümber Antoni sarnaseid inimesi. Hea seegi, et Antoni isa otsustas lõpuks, peale seda kui ema oli vähki surnud ja rezissöör päästis Antoni sisuliselt hullumajast, poisi enda uue pere juurde võtta.
Siiani on mul alles mälupilt õnnelikust Antonist vabatahtlike hooldekodus, kus tal oli sõber, kes ajas teda naerma ja tema sära oli terve kinolina täis ja siis täielik kollaps seal hullumajas, kus kõigest jõust püüdis voodilinade vahele ära kaduda. Mitteüldseniirokkenroll.
Säilöttyjä Unelmia (Canned Dreams) - 2012 (Rez: Katja Gauriloff) Soome
Sellinne ohoofilm, kus taipad järsku, et tead kuidas rezisööril tekkis filmiidee. A ühesõnaga mulle tundus, et rezissöör seisis poes suure purgiriiuli ees nagu seda oli kujutatud filmi lõpustseenis ja jõllitas seda kirjut seltskonda ja mõte hakkas jooksma, et kust see kõik pärit on ja kes on need inimesed (ja veel enam mis mõtted ja tunded neil sees on), kes kogu selle gemüüse valmis soperdavad. Ja ühtäkki käis ta peas klõps – Voh! Lõpustseen on paigas nüüd jääb üle kokku heegeldada kõik, mis sellele eelneb. Otsida üles need laudad, farmid, tapamajad, tehased ja maardlad kust kogu see kraam pärineb ning astuda vestlusse inimestega, kellest otseselt sõltub selle toodangu jõudmine (oli vist ravioolide vormis) minu toidukorvi.
Masstootmine muutus äkitselt väga personaalseks ja kohati intiimseks sisekaemuste väljanäituseks. Ja samas olin ma tunnistajaks ka mingile sügavamale sotsiaal-majanduslikule kallutatusele. Kõik need sosistavad purgid seal tehaselindil tekitasid seetõttu väga vastakaid tundeid. Eriti meenub üks eksalkohoolikust poolakas, kes nuga teritades haudus kättemaksu oma naisele ja ta uuele mehele. See vist oligi minu jaoks murdepunkt, kus film päriselt tööle hakkas (midagi värsket pakkus) ja kohati isegi dokfilmi raamidest väljas astus. Midagi Stanley Kubricku-likku tekkis filmi. Klassikalise muusikaga helitaust ja jutu ja pildi omavaheline pinge. Ei olnud mingi tavaline nõukogude ringvaade meie toredates kolhoosides ja sovhoosides trullaka ja alati naeratava tädi Maali päevaseid rutiine jälgides, kus taustajõududeks on alati ere-eredalt paistev kommunismipäike ja rohe-rohekalt kiiskav muruplats nii nagu see ühes mustvalges filmis üldse võimalik on.
Mõnus oli ka operaatoritöö. Näiteks stseen kanalas, mis algas tagasihoidliku kaagutava kanaprofiiliga ning kasvas siis kesk ja üldplaaniks lõputu kõrvulukustavalt kaagutava kanaarmeega, kes resideerusid kuskil süngelt valgustatud ja lootusetult kaugusesse kaduvas hoones. Õõv tekkis lausa.
Amar - 2011 (Rez:Andrew Hinton) USA/India
Sellinne ohoofilm, kus taipad järsku, et tead kuidas rezisööril tekkis filmiidee. A ühesõnaga mulle tundus, et rezissöör seisis poes suure purgiriiuli ees nagu seda oli kujutatud filmi lõpustseenis ja jõllitas seda kirjut seltskonda ja mõte hakkas jooksma, et kust see kõik pärit on ja kes on need inimesed (ja veel enam mis mõtted ja tunded neil sees on), kes kogu selle gemüüse valmis soperdavad. Ja ühtäkki käis ta peas klõps – Voh! Lõpustseen on paigas nüüd jääb üle kokku heegeldada kõik, mis sellele eelneb. Otsida üles need laudad, farmid, tapamajad, tehased ja maardlad kust kogu see kraam pärineb ning astuda vestlusse inimestega, kellest otseselt sõltub selle toodangu jõudmine (oli vist ravioolide vormis) minu toidukorvi.
Masstootmine muutus äkitselt väga personaalseks ja kohati intiimseks sisekaemuste väljanäituseks. Ja samas olin ma tunnistajaks ka mingile sügavamale sotsiaal-majanduslikule kallutatusele. Kõik need sosistavad purgid seal tehaselindil tekitasid seetõttu väga vastakaid tundeid. Eriti meenub üks eksalkohoolikust poolakas, kes nuga teritades haudus kättemaksu oma naisele ja ta uuele mehele. See vist oligi minu jaoks murdepunkt, kus film päriselt tööle hakkas (midagi värsket pakkus) ja kohati isegi dokfilmi raamidest väljas astus. Midagi Stanley Kubricku-likku tekkis filmi. Klassikalise muusikaga helitaust ja jutu ja pildi omavaheline pinge. Ei olnud mingi tavaline nõukogude ringvaade meie toredates kolhoosides ja sovhoosides trullaka ja alati naeratava tädi Maali päevaseid rutiine jälgides, kus taustajõududeks on alati ere-eredalt paistev kommunismipäike ja rohe-rohekalt kiiskav muruplats nii nagu see ühes mustvalges filmis üldse võimalik on.
Mõnus oli ka operaatoritöö. Näiteks stseen kanalas, mis algas tagasihoidliku kaagutava kanaprofiiliga ning kasvas siis kesk ja üldplaaniks lõputu kõrvulukustavalt kaagutava kanaarmeega, kes resideerusid kuskil süngelt valgustatud ja lootusetult kaugusesse kaduvas hoones. Õõv tekkis lausa.
Amar - 2011 (Rez:Andrew Hinton) USA/India
Eelmise aasta vimeo lühifilmide võidufilm dokumnetaalkategoorias. Lihtne lugu ühe noore poisi argipäevast. Vara tööle, hilja voodi ja kogu see krempel mis sinna vahele mahtus. Liigseid sõnu pold. Geniaalne värk. Vaadake ja veenduge ise.
No comments:
Post a Comment