See, milline neist piltidest too tõeline eesti minuti kandidaat on, polegi tegelikult peamine. Suhteline värk kui järgid vaid seda, mida seierid või numbrid kellal ütlevad. Peamine on see, et ma olin seal kõikide nende hetkede keskel. Osalt spontaansete ja osalt lavastuslike. Hea, et ikka on mõni piisavalt viisakas sõber, kes ei pane pahaks kui üks ebanormaalne karvik tema nina all oma fotoaparatuuriga vehib. Atsurr peale ja jään lootma, et mind tulevikuski tüütust kärbsest olulisemaks peetakse.
Olgu te kiidetud, kõik, kes te mu põrandakoogi pintsli pistsite või siis vähemalt väga lähedalt seda jaburdust pealt vaatasite. Olen rääkinud.
No comments:
Post a Comment