Ei tea kuidas teistel, aga minul on seda kohe-kohe lõppevat suve meenutades silme ees üks pilt, mis ilutses igal teisel pealinna avalikku posti otsas hängival pürgikastil - üks tumedapäine mehehakatis oma küllaltki karvase käeseljaga pühkimas suud võimidagisinnakanti. Täiesti ebatüüpiline minu arvates ja seda rohkem ta ka mulle meelde jäi. Legendid räägivad, et seda meest käis lauluväljakul vaatamas üle sajatuhande inimese.
Peale selle kampaania lõppu algas loomulikult teate-küll-mis suurte kortsuvabade naerulnägude tsirkus, mis ajal kui pealinna puud kangekaelselt keelduvad suverohelusest loobuma, on toonud oma küllastunud toonidega tehislikku sügist linnatänavatele. Mul on hea meel tõdeda, et kogu selle möllu keskel on ka üks oluline erand, mis köidab pilku nii oma sisu kui ka vormistusega. Kui oleks minu teha, siis ma annaks oma hääle just sellele kandidaadile.
Ja tegu pole siinkohal kolmest katkust pajatava kirjaniku pojaga, kelle õõvastavalt sügav silmavaade linnakodaniku ajudest läbi tungib, vaid hoopis teistes kõrgustes ja suurustes asuva neiuga, kellel küll veel pole Eesti kodakondsust aga kes on kindlasti paljude Eesti mehepoegade huultel, kui tuleb jutuks sõnakombinatsioon "viktoorijas siikrõt". Arvestades, et tema sõnumiks on sisetarbimise turgutamine, mis on ju pikalt olnud meie majandusinimeste hambus peale viimast suurt masuaega, siis on ta ka põhmõtteliselt ainuke kandidaat, kes oma kampaaniaga sisuküllast sõnumit kannab. Muidugi võib ju nuriseda selle üle, et ta on välismaise korporatsiooni esindusnägu, kuid samas teeb ta seda ausalt ja otsekoheselt. Ei mingeid varjatud kontosid ja kolmandaid osapooli või arusaamatudi sõnumeid.
Gisele, tule üle!!!
No comments:
Post a Comment