Nii põhjas pole ma omadega veel olnud, kui selle aasta septembri lõpus. Ja ma polnud seal üldse mitte üksi. 22 septembri hommikul asusid neli matkaselli ehk Missi Positiivinen, Hullu Piloottinen, Sähkömootorimiehinen ja Panoraamimiehinen Tallinnast teele, et vallutada Somme kõrgeim tipp Halti ning astuda ka Euroopa mandri kõige põhjapoolsemasse punkti Knivskjelloddeni nimelise poolsaare tipus. Kiitus ka truule suksule Disco-le, kes läbis koos meiega üle kolme tuhande vahel lõpmatult pika ning uniselt igava ja siis jälle ootamatult võimsa ja hingematvalt kauni kilomeetri, mille sisse jäid sooja päikesepaiste poolt särama löödud Lapimaa avarad väljad, Norra põhjaranniku fjordid, värvi ja marjaküllane taimestik, lollid aga järjekindlad põhjapõdrad, kõledatuulelised lumesajud ning üle taeva laotuvad virmalised.
Pikem sissekanne ja pildimaterjal jääb oma aega ootama, seniks siis olgu seda nädalapikkust seiklust, mis sisaldas endas üle saja kahekümne kilomeetri jalgsimatka igast suurusega kivide, mägede ja orgude, muda ja rohumaade, lume ja marmori peal meenutamas pilt lahedatest matkasellidest, keda ühine ettevõtmine paremateks inimesteks lihvis. Ihan laahea oli. Kiitos, hei.
No comments:
Post a Comment