TREFFinlgy vinge Treff

No tegelikult võinuks panna ka teistsuguseid pilte siia vaatamiseks välja, kui ainult puhtad portreed, aaaaga jäägu siis midagi ägedat ka viewbookis vaatamiseks. Sinna kogusin kokku siis tipphetked parimatest sündmustest, mis leidsid aset minu ees ja taga ja küljel ajavahemikul 6-8 juuni Tallinna Vanalinnas.

Mis asi on Treff? Ilma, et ma süübiks või otsiks üles ametliku sõnavalangu ütlen ma nii - Treff on koht, kus saad siseneda mängu ja nautida hetke, unustada ennast lugudesse ja värskendada vaimu. Minu puhul lisandub siis veel täielik keskendumine momendi jäädvustamisesse digitaaloptikaaltehniliste vahendite abil ja higist tilkuvad riided. Ühesõnaga Treff on totaalne puhkus sellele, kes tunneb, et tal on vaja kogeda mingit kemüüset eelöeldust.

Kui see pole vabatahtliku fotograafi jaoks parim töö, siis mis saaks veel parem olla maütlen!?

Eriline kiiduavaldus kuulub minu poolt Dreek stuudiole, kes oma perfoormansiga "Raba" suutsid poole tunniga mu kaheksa kigasele mälukaardile üks-null teha. Aga oli ka põhjust, sest nende etteaste oli ühtlasi ka minu etteaste, mille sisse kuulus kõvasti väänlemist ja pöörlemist ning kükitamist ja kikivarvutamist ja jooksmist ning misveelkõike, et saada pildile midagigi erakordset ja koheselt tabamatut sellest füüsiliselt kurnavast ja vaimselt meeltlahutavast mängust.

Treffil näeme, raisk!!!

Carmina Burana

"Kuule vaata, seda kahurit! Kohe tapab sellega dirigendi ära"
"Ossaraks, see suumib sul ju ninakarvad ka lavalt välja!"
(algselt eesti-inglise-vene segakeeles, saatmas sõbralik pilk)..."Vabandust, kas sa pildistaksid üht väikest tüdrukut selle suure kivimaja aknast. Ta on nii nunnu."
(algselt inglise-keeles aga tugeva põhjaeuroopa aktsendiga, mille juurde käis ka korralik patsutus õlale ja kurjakuulutav pilk).. "Kuule semu, ega sa siin ainuke pealtvaataja pole, tõmba vähe eemale"

... et see on siis see verbaalne osa, mis ma selleaastasest Vanalinnapäevade avaetendusest nimega "Carmina Burana" mäletan. Veel meenub, et palju sai kikivarvul käidud, et üle kogu rahvamassi peade ka lavashõud näha või siis küürutatud, et väliterrasside katusealuste alt lavale piiluda, lisaks tööstuslikes kogustes trügitud ja tõugeldud, et üldse lava ümber kuidagigi kaadrivalikuks uut nurka leida, sinnajuurde kuulus muidugi kamaluga vabandusi ja kohmakaid naeratusi, noja imelikke pildistamispoose sai ka kogu raha eest tehtud, mis meenutasid pigem küll mõne moeajakirja jaoks tehtavaid kummalisi krõnksus poose. A pole viga. Ühtkomateist siiski õnnestus purki ka püüda, millest vähe suurem ülevaade ka viewbookis olemas.

Kolm fakti võidusõiduajaloosse

Fakt number üks: 41-el Nürburgring-Nordschleife 24 tunni sõidul võidutses esimest korda uus Mercedes Benz SLS AMG GT3 (kuulus meeskonda nimega Black Falcon), mida nügivad teel edasi tühised 583 hobust.

Fakt number kaks: Nii sitta ilma pole selle võistluse ajaloos veel ette tulnud kui tänavu. Tervelt üheksa tundi võimutses loodus inimese üle enne, kui näiline tasakaal kell 8 esmaspäeva hommikul taastati. Udu vastu on võimetud ka kõige paremad ja kogenumad ning kui siia juurde liita veel tihe vihmasadu ja pimedus, mis teeb võimatuks aduda, kus kohas on rada ja kus algab murulapp, siis jääb üle vaid teadmatuses boksides tiksuda ja loota, et üldse veel sõita õnnestub.

Fakt number kolm: Tiitliga "Elavad Legendid" võivad end nüüd uhkelt varustada neli Eesti pilooti - Keijo Kaasik, Roul Liidemann, Peep Pihotalo ja Erki Koldits, kes koos Ralf Wagneri poolt juhitud meeskonnaga, kuhu kuulusid ka kaks Aamann Racingu liiget Eestist, läbisid Rohelises Põrgus viieteistkümne puhta sõidutunniga 64 ringi ja tulid üldarvestuses 113 kohale (sõitu alustas 175 autot).

Alles Klar!

Elavate legendide ootuses

Retsept ajaloo voolimiseks on lihtne: Leia neli uljaspead Eestimaa nurkadest üles, õmble neile selga sinised joped, anna neile üks tuunitud bemm istme alla ning saada nad Rohelisse Põrgusse higistama. 

Retsept legendide voolimiseks on juba aga pisut keerukam, sest lisaks kõigele eelpoolnimetatule peaks nimetatud põrgus higistama korraga järjest kakskümendneli tundi. See on raskem kui pealtnäha tundub. Eriti kui kunagi varem pole midagi sellist teinud. Tagatipuks ei sõltu kõik ka ainult iseendast, vaid peab lootma, et teekonnaks valitud kaaslastes leidub piisavalt sit kust ja jõudu omale võetud ülesannete enam-vähem eeskujulikuks täitmiseks. 

Roul, Keijo, Erki ja Peep higistamist ei pelga. Põrgus näeme, raisk.

Marsi Kroonikad

Хрїстóсъ воскрéсе! Воистину воскресе!

Laupäeval, neljandamal maikuu päeval, algas minu tutvus kogukonnaga Marsilt või siis tavakeeli Vana-Kasepäält. Ega suurt vahet pole, sest sealsed müttamised mööda kitsaid aga värvikirevaid ja mingit teist ajastut meenutavaid külatänavaid, mida saatsid uudishimulikud külaelanikkonna pilgud a la vanad muhedate vuntsidega papid, räuskavad mammid, auru all olevad kodukaunistajatest unistajad, lillemustriliste rätikutega mööda vuhisevad jalgratturlapsed ja kõik kes sinna vahele mahuvad, see kõik moodustaski ühe väga eriskummalise rännaku teisel planeedil. 

Tundus, et seekord tabasin nende ajaarvamise järgi üht olulist püha kah veel, mistõttu oli kõik tavapärasest veidi pidulikum. Nii värvikirevat ja miljoni erineva lillesordiga ning kirjute munadega kaunistatud surnuaeda pole ma veel enne kohanud. "Kajakate pidu" teada kohalikud selle kohta ütlevat. Rääkimata siis sellest, et ka ma ise sain juba esmakohtumise käigus omalegi neli hoolega värvitud muna. Piinlik oli ainult, et suure ähmiga kippus tolle päeva kombekohane tänuavaldus meelest minema, asendudes kõigest kummarduse ja tagasihoidliku "spassiiboga", kuigi terve eelneva päeva oli ambulartooriumi murulappi riisudes endale korrutatud, kuidas Risto ikka tõesti üles on tõusnud. Risto on neil üks ütlemata tähtis tegelane muide. Tema auks tuli näiteks pühapäisel päeval ise varakult üles tõusta, et end kella kaheksaks kohalikku pühakotta toimetada, mis päädis küünlavalguse poolt valgustatud kireva rätikumere kogemisega ning tõelise küünarnukitunde tekkimisega kohalikega. Õnneks ei virisenud keegi mu ilmselge pearätt släsh seelikukandmisvaeguse üle.

Kuna ambulartooriumis on hetkel seintega tuuga, kuhu saaks uusi pilte üles riputada, siis riputasin oma esmatutvusest välja tulnud huvitavamad kaadrid üles viewbooki. Tutvutagu!

Põrgu värk. Tahaks öelda, et see on siiani mu kõige sisukam pildimaterjal üldse. Isegi päike töötas sel planeedil kogu aeg kaasa.

.

Elari tagatoas

"Who did this to us?!?!

Goddammit, I'm here on business!!!"

*Tartus, Veeriku Selveri juures, kohas, kus Võsa pets käis Elaril külas, võib leida ühed ninakollid, mille autoriks on grupeering nimega Multistab. Elagu Sossidzfest!!!

Jazzitramm

Sellised legendaarsed palad nagu "Valideeri", "Trammisõit on Ajavõit", "Jänese Bluus" ning "Tramm 606" kõlasid täiesti ootamatult mõnede linnakodanike ja vägagi oodatult minu jaoks 24 aprillil kell 14:24 Lubja peatusest startinud trammis number neli. Tavaline krigin/kragin/kolin/mölin asendus oma paarikümneks minutiks, mis kulus trammil Vineeri peatusesse jõudmiseks, improjazzuga. Tuli leida tasakaalupunkt ja sõit võis alata. Nii mõnedki muusikud olid juba tuttavad ka laupäevasest rongkäigust, kuid ootamatult oli seekord kõvasti rohkem igast kaameraga sõelujaid. Ühesõnaga kui kõik see materjal korralikult ära monteerida peaks ühe vinge kolmdee/surraund/laiv kontsertsalvestuse küll kätte saama. 

Niikauaks kui seda aga pole kutsun vaatama Jazzitrammi kaksdee versiooni, mille panin kokku täitsa mina ise. Ühesõnaga varuge kuskil 17 minutit aega väikseks tantsuks ja kaasaümisemiseks. Ja täitsa vabalt võib seda sobitada näiteks ka mõne koogimeisterdamisaktsiooniga. Igati vin-vin.

Tore sünnipäevakink igatahes sai endale korraldatud. Jes