Võib-olla ma olen liig karm oma kriitikaga selle aasta Uue Maailma festivali aadressil, aga .... Olles viibinud seal kaks pikka ja meeldejäävat päeva koos oma ustava kaameraga ning andnud üritusele ka omalt poolt näpuotsaga hoogu, siis ehk pikka viha minu sõnade osas ei peeta. Ja pealegi ma soovin, et see üritus jätkuks, kuna ta on üks väheseid omasuguste seas, kus minusugune sündmusetalletaja võib tabada midagi eriskummalist ilma, et peaks muretsema kellegi tõreda pilgu või otsese pildistamiskeelu pärast. Selles osas tunnen ma tegelikult kohe erakordselt head meelt, kuna üpris hulgi sattus seegi kord mu kaamera eest läbi jooksma, hüppama, kargama, roomama, lendama igas vanuses lapsi. Suur kummardus kõikidele lastevanematele, et lasite elul juhtuda.
Mis siis hambusse jäi? See, et misket omanäolist ei rippunud traatidel ja kaablitel ja tänavapostidel jakuskõikveel. See tunne, mis näiteks eelmine aasta oli kui ringi käisid ja ka pärast pilte vaatasid ja märkasid taustal okeiko kukujukusid või värvilisi riidehilpusid, ühesõnaga midagi, mis oleks automaatselt ära ühendanud, kus parasjagu tegevus aset leidis, sellist erilist tunnet ei lastudki tekkida. Okeiko oli ka seekord oma loominguga väljas, kuid need punavalgemummulised lipud välkusid kõige eredamalt vaid korra avaparaadil ning kadusid seejärel pea täielikult vaateväljast ning asendusid massiliselt minu iskiklikuks suureks kurvastuseks ühe kohaliku õlletootja varjudega. Rõõm läbi pisarate, sest küllap just paljuski tänu neile samadele varjudele see üritus ka nii viimasel minutil oma papinutsaka kokku sai. Tegelikult võib vist vabalt öelda, et lausa viimasel sekundil, mida ilmekalt näitab ka esimene vaatamiseks väljariputet pilt.
Need poolikud sildid ja viidad tabasin ma vahetult enne avaparaadi algust. Ilma igasuguse soovita näpuga näitama asuda tekkis kohe sees tunne, et seekordne festival nii hubast, eraldi ruumi ja aja tunnet ei tekita. Lihtsalt ei jõutud. Ei tea, äkki see on ka mõnes mõttes paratamatus, sest poppidel üritustel on kalduvus muutuda oma algupärasest nunnust ja ehedast millekski laiadele massidele suunatud monstrumiks. Kuigi vaevalt, et see veel siinnimetatud festivali puhul kehtiks, siis sellest etapist, kus seltsimaja ees tänavanurgal lihtsalt üks suvaline bänd kohalviibijaid lõbustama hakkas on tubli samm edasi astutud. Vähemalt nii arvan ma. Samas mulle väga meeldis ka see spontanne tänavanurgabänd.
Kogu see mahekauba müümine ja koogikeste ja saiakeste pakkumine on tore. Samas mind kui pildimanjakki huvitab, et niigi autovabal tänaval juhtuks midagi lahedamat. Eelmise aasta Koidu tänava tantsud nii Märt Agu juhendusel kui ka sama tänava inimeste enda eestvedamisel olid justkui kümnesse tabamised. Oh need ootused, nendest peab hoiduma nagu Vanatühjast.
Aga rohkem mul siin kurta pole midagi, sest tahaks hoopis kummarduse teha kõigi nende ees, kes selle ürituse olemasolule oma õla alla panid. Kuigi vaevalt, et traditsioon, siis minu silmis on tegu sündmusega, mida ma siis nüüd juba mõnda aastat järjepanu olen pikkisilm oodanud. Ja teen seda ka edasi niikaua, kuni see sündmus pakub võimalust saada juhuslikult keset tänavat kokku sõpradega, ilma et oleks eelnevalt hullult midagi kokku leppind või plaanind ning avastada midagi ehedat, mida pärast hea piltide pealt meenutada.
Uute Maailmateni!!!
Ps. ja muidugi on suurem ja laiem ja sügavam pildivalik saadaval
viewbookis
