Kaks kaadrit sekundis

GoPro Hero kaamerad on ühed müstilised tööriistad. Nööbisuurune kalasilm, mis kõigile neile rusikamõõtu klotsidele külge on monteeritet, võimaldab nende kasutajatel üsna lihtsasti voolida pildikeelt, mis oma parimatel juhtudel läheneb filmimaailmast tuttavale "The Gilliam" nimelisele võttetehnikale. Lihtsam on kindlasti antud lainurksest seosest tolku saada neil, kes on kogenud suurel ekraanil säherduse filmivõluri kätetööd nagu seda üksnes mösjöö Terry Gilliam on võimeline pakkuma. Siinkohal olgu lisatud, et mitte mingil juhul ei püüa ma selle mõiste aupaistet laiendada oma pildiseeriale, kui ehk siis ainult niipalju, et paljud mu fotod on selle tehnika kasutamisest suurt inspiratsiooni saanud (no piisab kui kasvõi mainida maalähedast võttenurka, kus olemas nii esi-, kesk- kui tagaplaan).

Aga lähme oma jutuga siis nüüd korralikku vananaiste suve pakkunud Vilniusesse, kuhu juba varakevadel sai soetatud suures õhinas lennupiletid. Olgugi, et mu isiklik fänniajalugu, mil omadele jalgpallihiidudele on käidud aktiivselt vokaalset tuge pakkumas, küündib nüüdseks kaheksandasse valiktsüklisse, siis välislähetusi on  nende aastatega kogunenud veidi vähem kui ühel käel on sõrmi. Ja kui nüüd neid näppe veel omakorda poolitada, siis täpselt nii napilt olengi ma siiani Eesti jalgpallifänlust, ja oma osa sellest, dokumenteerinud. Ühesõnaga, oli ülim aeg selle teadmisega midagi sisulist ette võtta.
Nüüd... Kuigi Eesti jalgpallikoondise fännamist ei saa just väga otseselt seostada ekstreemspordiga, vähemalt veel mitte, siis oma dokumentaalplaani jaoks laenatud GoPro kaamera on just sedatüüpi tegevuse jäädvustamise lipukandjaks planeedil nimega Maa. See pealtnäha naeruväärse suurusega plastmassjubin lihtsalt mahub ja kinnitub kuhu vaja ning tema kohalolu ei ärata ka just ülemäära suurt tähelepanu (kui regulaarne akukontroll võrrandist välja jätta). Tõeline rosin on aga selle apastraadi pildikvaliteet, mis ilma igasuguse kasutajapoolse särituskontrollita on niivõrd hästi paika loksutatud, et sõna otseses mõttes jääb operaatori ainsaks tööülesandeks kaamera õigel ajal õigesse kohta suunata. Iroonilisel kombel on aga see ka üks suurimaid väljakutseid tolle vidina juures, kuna põhivarustuses ekraanile kohta pole (olgu siiski öeldud, et kõige uuemal versioonil, mis tuli sisuliselt mängupäeval välja on jõutud ka selle lisamiseni), mistõttu käib kogu töö pigem aastatega kogunenud kõhutunde järgi. Siinkohal siis tervitaksin kõiki filmikaamera fänne, kellele sarnaselt õnnestus ka mul kogeda toda rõõmu ja pettumuse piiril lainetanud emotsioonide virrvarri, kui oma pildimaterjali esmakordselt läbi kammima asusin.
Vürtsi lisamiseks tooksin siinkohal ära ka ühe omapärase statistilise sisekaemuse. Nende kolmeteistkümne kaadri leidmiseks/lukustamiseks, mida siin blogis suure uhkusega esitlen, kulutasin ma sisuliselt ühe ööpäeva oma noorest elunatukesest, kusjuures ühe kaadri analüüsimisele sai pühendet naeruväärsena tunduvad kaks sekundit. Kellel mate vähe nõrg, siis olgu lisatud, et too reaalsustaju piire kompav kaadrite hulk, mis selle paarikümne tunniga silme eest läbi lendas, ulatus nõks alla  Kahesaja Tuhande!!!
Lugupeetud lugejad, ksanafoob on tagasi ja nood fänluse kõrghetkedest pakatavad pildid pole midagi muud, kui lihtlabased filmikaadrid, mis vähemalt minu tagasihoidlikul hinnangul ei jää mitte millegi poolest alla fotodele. Pigem julgeks ma väita, et filmimine, lisaks oma "kaks kärbest ühe hoobiga" efektile, andis mulle lahedamad võimalused ümberkaudsete fännide emotsioonide tabamiseks, kuna samal ajal kui mina pildusin sülga mänguplatsi suunas sai kaamerasse tabatud kõrval-, ees- ja tagaolevate fännihakatiste käredaid röögatusi. See, kui palju ma pärast sülgasin ajal, mil sai tegeldud tolle tohutu pildimassi läbi kammimisega, jäägu siinkohal siseinfoks. Ksanafoobid ei saagi päris normaalsed tüübid olla.
Nüüd jääb siis vaid loota, et teie pilk peatub ühel kaadril rohkem kui kaks sekundit.
 

Argikoreograafiast ja tulpidest

„Selle albumi ma ostaksin!“

Vat kui midagi sellist kuulda pildiseeria kohta, mille tegemisel sul endal tugevalt käpp sees, siis kõlab juba nagu täitsa kompliment. Aga samas tekitab see ka omajagu kummastust. Eriti kui need suure vaimse higistamise järel nopitet kaadrid, mis mõjusid kui mõnd muusikaplaati saatev mõnusa kiiksuga pildivihik, kirjeldavad olukordi, mis on enamjaolt väikeses kuid siiski olulises nihkes tüüpilistest  "lukustatud" valiku võtetest. Eelnevale veel vinti peale keerates olgu mainitud, et ka too lukkudega valik on selleks hetkeks niigi juba väga tugeva kaldega.

Ühesõnaga situatsioon, kus ma ennast hiljutises Ly Lestberg'i ja Rebeka Põldsam'i poolt veetud fotolaagris leidsin, tekitas parasjagu segadust, kuna nõudis täiesti uutmoodi keskendumist ühes siilisoengusse pöetet peanatukeses. Tavalisse pildistamisprotsessi tekkisid järsku segajad nagu argine koreograafia, arhetüüp ja kohmakus. Piisanuks juba ühestki, kuna tundus, et paljudel laagerdujatel sigines mõtlemisprotsessi kerge liivakellaefekt ja ajust nimetissõrme suunduvasse pildistamiskäsklusse kodeerus sisse mõningane ärevus.
Ühesõnaga sai selgeks, et pildistada tuleks lakkamatult ja kõike, sest kuidas muidu tabada toda kohmakat argisust, mis jääb kahe vähekohmaka liikumispunkti vahele. Ehk teisisõnu pidanuks selle loogika järgi tegelema hoopis filmimisega, kuni mälukaardid umbes ja akud tossamas, et siis pärast saaks valida üüratu kaadrimöllu seast need õiged. Olles üks noist ksanafoobi pisiku kandjatest, kes seda praktikat viimasel ajal ka üsna mahukalt on rakendanud, tekitas see mõte tavapärasest veidi enam õõva. Adudes aga piiratud aja ja ressursi painet tärkas, peale kergesse veerandtunnisesse õõvanokauti langemist, minus usin ratsionaalsuserakuke, mille tulemusena rakendus mu ajusünapsitesse sissetöötatud koodijupile kohaselt tüütu spordifotograafi programm, mis oma kõrvulukustava kümmekaadritsekundisvõttereziimiga teisi kohalolijaid üsna kiirelt igasugusest argisusest ja kohmakusest vabastama asus. Kuna tegu oli ilmselgelt limiteeritud edukust omava ajaviitega, tuli peale lühiajalist ringisibamist taas käik neutraali lükata. Alles oli veel vaid lootus, et teised kaks grupiliiget, kellega oma ülesandevigurit jagama asusin, omavad selgemat arusaama, kuidas ootamatult keerukaks osutunud olukorrast parim välja pigistada.
Praktikas tähendas see siis seda, et päästiknäpu soojashoidmiseks sai laskutud pea ees spontaansesse lavastusfotograafiasse, mis ühtlasi tühjendas hallid ajurakukesed etteantud ülesande painest. Olles niimoodi viinud fookuse justkui mujale tekkis järsku ka võime aduda argikoreograafia hõngu ja ainitist lähedust ilma, et oleks pidanud seda otseselt otsima ja omi mõtteid sellele liialt fokusseerima.
Tagantjärgi võib öelda, et sellel kõigel oli väga palju ühiseid jooni Arthur Dent'i nimelise mösjööga* ja eriti ühe ereda episoodiga tema seiklusrikkas, aga täiesti tähtsusetus elus, kus ta ootamatult õppis ära maapinnast mööda kukkumise. Lühidalt selgitades on selleks vaja esmalt korralikult komistada, peale mida tuleb hetk enne hämmastavalt kõvasti vastu maad prantsatamist näha enda ees lebamas väikest tumesinist reiskotti, mille kohta peab kindlalt teadma, et olid selle kaotanud Ateena lennujaama pagasisüsteemi umbes kümme aastat tagasi oma isiklikul ajaskaalal. Kui sa seejärel maapinnaga üheks saamise asemel lendad, oledki kõik õigesti teinud. Nüüd... Kindlasti võib tekkinud uus olukord põhjustada teatava enesesäilitusinstinkti esilekerkimist, kuid selle süvenemisest tuleb igal juhul hoiduda ning keskenduda oma mõtetes hoopis reisikotile või siis näiteks tulpidele, sest vastasel juhul vaatab gravitatsiooniseadus teraselt sinu poole ja tahab teada, mida kuradit sa enda arust seal üleval teed.
Ja nii, tuleb välja, töötab kõige paremini ka argikoreograafia tabamine, kus oluliseks saab mõte tulpidest, nende varte meeldivast tugevast ümarusest, huvitavast värvivalikust ning sellest kui suurt osa kogu tulpide arvust, mis Maal kasvas või oli kasvanud, võinuks leida ühe miili raadiuses tuuleveskist. Ja kaadrid, need kohmakusest, argisusest ja arhetüüpsusest pakatavad kaadrid, need lausa lendavad su kaamerasse.

*Arthur Dent on viimane Maa elanik, kes ootamatult laheda juhuse läbi pääseb oma koduplaneedi täielikust hävingust kohutavalt ebameeldivate Vogonite poolt ja asub käterätt kaenlas seiklema mööda meie lõpmata suurt universumit Douglas Adamsi poolt kirjutatud Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas nimelises viieosalises triloogias.

Punkt

Viis päeva tagasi võttis mu üsnagi sitke, aga see eest vanamoodne, mobiilset telefoni meenutav seade vastu sõnumi: „PS. Kas laup pärastlõunal aega on? Ma stuudios panen seinale Punkti!“

Too Punkt tähendas KÕIGEST seda, et peale kuutteistkümmet kuud higistamist oli umbestäpselt 7x3 meetrisele valgele seinale (miinus ukseava/portaal) tekkinud ühe koletutest kollidest ja lopsakatest amatsoonidest unistava ning keskmisest suuremale andekusele viitava habemetüükaga varustet kunstimehe Lihtne Mõte.

Mulle isiklikult on aga kõik, mis toda seinamaali puudutab, juba ammu üpris sürriks muutunud. Küllap on põhjuseks siinkohal aeg, väga oodatud seejuures, mis sai selle tööga, tema erinevaid valmimisetappe paraja õhinaga dokumenteerides, veedetud. 

Olles selle elusruuruse lõuendi ees mõnda aega vaikides seisnud, avastasin ma järsku, kuidas kõikidest selle musta värviga kaetud pindadest purskus ootamatult minu suunas kõrvulukustav ja justkui lugematuid tunde kestev katikuklõbin, mis oma ürgse jõuga matnuks enda alla ka tolles ruumis tihti kajanud, Surmametallist Arvo Pärdini küündinud, muusikalise helitausta. Klõbinaga koos paiskus minu poole ka  kummaline tõrvalaadne moodustis, mis mähkis mu üleni endasse ja kiskus mind seinast läbi. Ma tundsin, kuidas ma rakk-raku haaval muutusin tolle koleilusa maailma tegelaseks kusagil teispool sündmuste horisonti.
Avastasin järsku endal võime lennata, kuid enne kui ma andsin järele soovile söösta pea ees tundmatusse, keerasin veel korraks otsa ringi ja lähenesin tollele horisondile, et heita viimane pilk ruumile, kus veel mõni hetk tagasi mokk töllakil sai seistud. Kiirluubis kangastus mu silme ees kogu selle kohaga seotud lühiajalugu. Ma tundsin soojalt ja madalalt paistvat suvepäikest, mis oma kiirtega puudutas noid õõva ja joovastuse piiril tõmblevaid tegelasi. Ma nägin tuttavaid ja võõraid nägusid, kes oma suurte ja näljaste silmadega ahmisid endasse toda veidrat kehamöllu. Ma kuulsin tuttavaid hääli, kes vestlesid tihti hiliste õhtutundideni teemadel, mille sisust kordi tähtsamaks oli kamraadlus ja kalduvus irvitada samade naljade üle.
Ma sulgesin silmad, et need mälupildid salvestuksid mu silmakoobaste sisse. Samal hetkel ma kukkusin ja kui tekkinud segadusest mõistsin uuesti silmad avada, leidsin end taaskord seismas tolles pisikeses ruumis. Mu käed olid külmad ja higised. Oli hämar ja vaikne. Sein mu ees paistis igavalt valge. Punkt.

 

Istuli Uues Maailmas anno 2014

Juba teist hommikut järjest leidsin end külmkapist haaravat purgi vürtskiludega, et kiirelt valmis sebida üks gurmeeamps. Soojadele porgandikuklitele toorjuustu määrides rändas mõte vabatahtlikult Vabariigi aastapäevale, mille üheks peasündmuseks viimastel aastatel on saanud legendaarse kiluvõileiva tööstuslikes kogustes konsumeerimine pingviiniparaadi kastmes. Maitse tundus igatahes sama ülev, ainult et seekord plärises taustal Johnny Rotteni metalne anarhismipunk ning kalendrist vaatas vastu Uue Maailma festivali teine päev.

Kuklid alla kugistatud ja üks pirakas kirju koera komm hambusse võet, tuiskasin fotokott üle õla juba mööda treppi, suunaks Väike Ameerika tänav. Poolel teel olles tabasin end mõttelt, et ilmaga pole seekord üldse vedanud. Kellele siis ikka päiksepaisteline ja soe suvepäev meeldiks? See on lihtsalt liiga tavaline, arutlesin ma isekeskis. Kui ilmakujundus oleks minu teha olnud, siis tulnuks öö hakul Tallinna kohal üks hea surakas vihma, mis oleks Uue Maailma tänavatele tänaseks tekitanud võimsad lombid. Minu kännu otsast vaadates oleks neist saanud sedasorti võlukohad, kus juhtuks naljakaid asju, eriti kui sealt peaks läbi sumpama üks paaripealine lastebande. Tegelikult piisaks ka ühest, kui ta ei pea paljuks keset lompi korraliku plärtsatusega istuli potsatada.

Istuli olin aga hoopis mina ja seda päris suure hulga tollest päevast. Nimelt ei jõudnud ma veel korralikku tervitustiirugi festivalialal teha kui juba leidsin end Koidu tänaval kõhuli-istuli-külili-istuli asendis jäädvustamas acrojooga lennutunde. Kõigil kel julgust jagus said kolme piloodi (kellest vähemalt kaks kuuletusid nimele Silver) jalgade ja käte toel viibida madalal teraapiaküllasel orbiidil. Asfaldile ei kukkunud lennureisijatest keegi ja tundus, et hakkama said selle pealtnäha tsirkusetrikki meenutava etteastega igas vanuses tegelased. Ainuke piirav tegur tundus olevat kaal, kuid seegi ulatus päris aukartustäratava sajakümne piirimaile. Ligi tuhat kaadrit ja poolteist tundi asfaldil aelemist hiljem tuli tõdeda, et lombimajandus oleks kogu selle müttamise väga ebameeldivaks teinud ehk teisisõnu iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja ärgu liialt muude asjade pärast muretsegu.

Ning ei läinud palju aega mööda kui see rahvatarkus taas kinnitust leidis. Tegevuse keskpunkt oli seekord koondunud ühe valge plastämbri ümber, kuhu trobikond erinevas vanuses lapsi ja lapsemeelseid täiskasvanuid kummalisi agregaate pistsid, et neid siis suure õhinaga sealt jälle välja võtta ja igas ilma suunas vehkima asuda. Osavamatel õnnestus tolle vidinaga, mis koosnes kahe puuoksast  ja nöörijupist, õhku lennutada mitmemeetriseid ja kahtlaselt end täisõginud püütoneid meenutavaid mullitorusid või siis korraliku autorehvi läbimõõduga seebimulle, mille tagaajamine mööda tänavat tundus eriti pisematele tegelastele palju lõbu pakkuvat. Vähemõnnelikud tekitasid aga ämbri ümber ühe paraja vahumöllu. Võib vaid ete kujutada millise vahukollina ma selle möllu sees oleks end tundnud, kui seda sündmust oleks tulnud kaunistama ka üks väärikas lomp.

Jäägu ikka midagi järgmiseks korraks kah. Seniks aga piiluge viewbooki uue maailma galeriid

Ksanafoobia

Budistlik metafüüsika, mida nimetatakse Abhidharmaks väidab Atthasālinī kommentaaris,

et Aeg on mõiste, mida ei ole tegelikult olemas, mis on tuletatud fenomenidest ning

et Meie Elu toimub pidevalt vaid Igaveses Praeguses ja see igavene paregune hetk on alati ühe Ksana pikkune,

et me suudame tegelikult elada vaid Ühes Mõttehetkes korraga, ainult et need mõttehetked järgnevad üksteisele nii tohutu kiirusega, et tekib illusioon jätkuvusest,

täpselt samuti nagu filmikaadreid me näeme kakskümend neli tükki sekundis ja seetõttu meile tundub, et toimub liikumine, samas kui need kaadrid, mida me ükshaaval haarata ei suuda, need kaadrid tegelikult ise Ei Liigu.

Ning kogu tegelikkus on siis Abhidharma järgi mingil määral võrreldav sellise filmiga, mida me näeme, mis illusoorselt meie ees lahti rullub, kuigi tegelikult on asjad hoopis teisiti. Kuna me tegelikkust, nii nagu ta on, haarata ei suuda, siis seetõttu tekivad meil illusioonid temast teistsugusena.

*Ksana on budistlik ajaühik, mis on võrreldav 1/75 sekundiga. See on piisavalt lühike aeg, mida inimene ei suuda tajuda.

Antud juttu, mis pärineb ööülikooli loengust „Aja mõiste idas ja läänes“ koos Rein Rauaga, illustreerivad fotod, mis olid tegelikult kõik algselt filmikaadrid. Tehniliselt võttes tegi operaator kogu aeg sarivõtet säritusega, mis oli väga lähedane ühe Ksana pikkusele ajaühikule.

Miks teha filmi, et sealt siis tohutu hulga kaadrite seast valida välja mõned üksikud? Sest piirdudes vaid fotode tegemisega oleks tõenäosus nimetatud Ksanade tabamiseks olnud üpris tagasihoidlik ja nõudnuks ka päris korralikku valmisolekut kogu aeg päästikule vajutada. Palju lihtsam oli lasta sündmustel areneda omasoodu ja sättida kaadrit selliselt, et see vastaks üksikfoto kompositsioonile. Olgugi, et kogu protsess on kokkuvõttes töömahukam, siis võimaldas see lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esmalt saab läbi filmimise palju vahetumalt kogeda sündmust, kuna su aju ei tegele niivõrd intensiivselt kaadri püüdmiseks vajalike parameetrite kalkuleerimisega, see aga annab võimaluse mäletada rohkem olukorda ennast, teiseks jääb üritusest maha mitmekülgsem salvestis, ehk korraga on olemas nii illusoorselt liikuv (ja häälega), kui ka staatiline (olgugi, et liikuva ülesehitusega) mälestus ühest kordumatust sündmusest.

Uzmanibu!!!

Seina sisse minek ehk sein u mine

 

Tihti heidetakse ette erinevate arvamusavalduste kõlaval ettekandmisel sealsete vaadete kallutatust ja ühe mätta eelistamist teisele. Täna parandame selle vea ja näitame kuidas paistab Projekt 1522 välja artisti vastasküljelt ehk seina seest. Sein, kogu oma igavuses ja külmuses, on ju ometigi kandev instrument kogu selle projekti juures. Niinimetatud superlõuend. Heitkem siis kõrvale kogu muu igapäevane pseudopahn ja uurigem siis hetkeks, mis on tunne ühel argisel seinal, kui ta muutub mööda- ja läbivaatamisobjektist kummalisi ja kummastavaid tundeid ja mõtteid tekitavaks vaatlusobektiks. Intrigeeriv, kas pole.

 

Üks lugu Aja Puudutusest ja Puudutuse Ajast ilma nõela pistmata

Inspireerituna Vikerraadio saatest "Üks Lugu" meenutaks ka korra omi mälestusi, mis seotud sellise vägeva üritusega nagu seda on Laulu- ja Tantsupidu.

Peab alustama tõdemusega, et peale tõiga, et kuulusin Revalia poistekoori ning piiksusin seal esimest sopranit, ma väga palju lisada ei oskagi üleastumisele oma esimesel Laulupeol. Aga, et mitte kohe alla anda, siis pigistan silmad kinni ja katsun end ajas tagasi viia.
Tol peoaasta kevadel olin saanud üheksaseks, mis tähendas, et koolis oli just edukalt läbitud teine klass, kus pikapäevarühmas ei sundinud enam keegi lõunauinakut tegema. Ühesõnaga Ärkamisaeg oli igati hoo sisse saanud. Ketis oli seistud ning kõikjalt, kuhu silm mõistis pidama jääda oli võimalik tuvastada sinist, musta ja valget omavahel põimumas, samas kui kõrvu kuuldusid moekad hüüded suveräänsusest ja vabadusest ning raadio ketras omugust-õdaguni Alo Mattiiseni ja Linna Iffi isamaalisi megahitte. Kõik tundus võimalik.

Veidra kokkusattumusena ülalpool räägituga peab tunnistama, et Rene Eespere "Ärkamise Aeg" on vist too ainumas laul, mille laulmist ma suudan ühendada olemisega selle suure laulukaare all. Olgugi, et otsest mälestust sellest mu silme ette ei teki, siis see laul on lihtsalt niivõrd sügaval minu sees ja peas ja hinges, et muud võimalust justkui ei jääkski järgi. Kui aga kindlast mälupildist ja mingitest tunnetest rääkida, siis meenub mulle minu tolleaegse koorijuhi, mösjöö Hirvo Surva, suurte jõllitavate silmade ja veelgi võimsamate tumedate silmakoobastega varustet kurjakuulutav nägu, mille eest ma alatasa oma näo tahstin ära peita, kui tolleagses Tombi palees sai ettevalmistusproove tehtud.
Ja kkui nüüd õige antuke veel pingutada, siis tolle aja laulupeost enesest ma mäletaksin justkui üht kõnet, mille pidas Mikk Mikiver. Mees, kes oma hõbedase habeme seest paiskas eetrisse karge ja käreda põhjamaa poja hääle, mis rääkis unistusest saada järgmisel peol kokku juba Vaba Eesti pinnal. Kui see mälupilt ka nüüd ekslikuks osutus, siis vähemalt Vägi, mis nendes sõnades peitus, osutus igatahes prohvetlikuks.
Vabadus saabus, nagu ka uus pidu, millest minagi osa sain, olgugi et nüüd siis juba ühena publikust, sest tundub, et too kuri ja võimas pilk esitas mulle liiga suure katsumuse, et sellele järgnevad viis aastat vapralt vastu panna.

Möödus veerand sajandit ning ma leidsin end istumas keset trammiteed Narva maanteel ning minu poole ja minust üle ning ümbert tuiskasid mööda üha uued ja uued, rõõmsad ja mõtlikud, tantsivad ja laulvad, imestusest kohmetunud ja otsakoperdamisest ehmunud noored ja vanad laulu- ja tantsupidulised, kellest paljud mind ekslikult Issandaks kutsusid, milleks olemist mina omakorda püüdsin kategooriliselt ümber lükata.
Eks ta võis kõrvaltvaatajale päris kummastav tunduda, kui üks kolkam, kelle pluusikraest turritavad välja rukkililled ja kelle õlakotti meenutava fotokoti peal lebab kaks sõbralikku vobla, laseb vabatahtlikult inimestel endale otsa astuda ja samas arvab ise, et see on tema kõige tõsisem katse üle kõikide nende aastate olla sellel Eesti rahvuse parimaid külgi näitaval üritusel tõeliselt kohal ja saada Puudutatud.
Aga ometigi just seda ma tundsin nii seal kuumal asfaldil istudes kui ka vahetult sama päeva hommikul kui käisin piilumas, kuidas tantsupeolised, rahvariietest pungil trammidest välja paiskusid ja katkematu rivina, läbi keskturu aedviljalettide, Kalevi staadioni poole marssisid ning hoolimata kuumast päikesest ja kohati mitmekordsest villasest riidekihist kerge olemisega oma etteastet ootasid, et siis areenilt naasta endast kõike andnuna, näod tõsised ja pilk suunatud kaaspidulise pastlakandadele.
Milline võis olla küll see vaev, et siia peole üldse saada, et siin siis kolmel järjestikusel päeval saaks täiel rinnal koostegemise tunnet kogeda? Sellest arusaamiseks piisab ehk natukenegi, kui kuulata/lugeda mõne tantsujuhendaja või dirigendi sõnavõttu, kes nagu ühest suust kinnitavad, et nn. turistidel, kes moodu pärast midagi kokku tahavad sirgeldada, tanstuplatsile ja laulukaare alla asja pole. Oma tahet peab tegudega tõestama, et sünniks koostegemise Ime. Kinnitagu seda viimast siis kasvõi laulupeo üldjuhi, tolle sama kurjakuulutava näo ja tumedate silmakoobastega mehe, näoilme peale viimast käeviibet peo nimiloo lõpus, kus täie auruga suurest õnnest nutma puhkemisest oli tal ehk vaid veerand kübekest puudu. Seda Puudutust oli tunda nii laulukaare all kui ka teispool helendavat ekraani.
Mõnesmõttes sai selle looga mingi ring minu jaoks täis, sest lisaks asjaolule, et see nägu ei tundunud mulle enam järsku nii kurjakuulutavana, tekkis mul nende pidupäevade jooksul ka tunne, et ma täitsa tahaks (vähemalt) korra veel olla üks pidulistest, olgu see siis tantsijana või lauljana. Ja seda mitte moodu pärast. Eks näis.

Väga kordaläinuks võib lugeda käesoleva peo juures ka peokorraldajate soovi panna pidulisi kaasa mõtlema eestlaseks olemise üle laiemalt. Selle eest kandsid hoolt nn. vaheklipid, kus meie riigi helgemad pead jagasid kõikidega, kel oli soovi kuulata, omi mõtteid ja tundeid. Näiteks Laulupeo esimesel päeval tsiteeriti meie kadunud presidendi Lennart Meri avakõnet 1999 aasta laulupeolt, kus minu jaoks jäi eredalt kõlama kaks väga tabavat ütlust.
Esiteks "..Laulupidu (ning ka tantsupidu) ei ole kunagi moes olnud, sest see pole moeasi, vaid Südameasi."
Ja teiseks "...Laulud on meie relvad ja Laulupeod meie võidud."

Kuna kõik need mõtted väärivad mõtelmist ja meeldetuletamist ka peovälisel ajal, siis kui argipäev kipub võhmale võtma ning üksteise vastu inimeseks olemise tunne kipub vägisi tahaplaanile jääma, siis ma otsustasin nad kõik siin blogis täispikkuses ära tuua.
Lugege neid või kuulake ning siis vaadake ka minu viewbooki pildigaleriid inimestest, kes mulle XXVI Laulu- ja Tantsupeol kaamera ette sattusid ning pange tasutaks jooksma Puudutue lugu, kui tervet kontserti ei jõua kuulata. Näeme jälle viie aasta pärast.

Laulutegijatel on olnud ikka usku tulevikku.

„...Taevasse tõusku me lootuste loit...“

Eestlane on sõnatundlik.

Teame, et laulmine sõnaväge suurendab.

Südamepõhjast laulmine on otsekui vabanemine, otsekui sakrament.

Meie minevik on lauludes meiega.

Ainult paljukannatanud rahval avanevad laulu sügavaimad allikad.

Kooslaulmine ongi rohkem Hingeelamus kui lõbuasi.

-Tiia Järg

Kui me suudame seda, mis meiega laulupeol toimub...

et me naeratame naabrile,

et me tõesti Kuulame üksteist,

et me oleme siin vabatahtlikult aga ometi Ühise asja eest väljas.

Kui me suudame kõike seda üle kanda ka argipäeva.

Siis on meil Lootust.

-Mari-Liis Lill

Heade tegude üks põhiline tunnus on see, et neid tehakse õigel ajal.

Ja meie, inimeste, üks imelisi omadusi on, et me tajume seda õiget aega enamasti väga täpselt.

Aga ikka teeme neid tegusid, kas siis veidi varem või väikese viivitusega.

Sest me kaalutleme, kardame, vihkame, häbeneme.

Ja nii jäävad headest tegudest vaid märgid tegemata tegude tähistamiseks.

Aga Jumal tänatud.

Meile on ju antud Terve elu, et õppida uuesti selgeks see, mille me lapsena unustasime.

-Jaan Undusk

Sellest on kaks sajandit möödas, kui Kristjan-Jaak Peterson pani paberile meile kõigile meelde sööbinud sõnad:

kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Läks viiskümend aastat ja rahvas tuligi kokku laulupeole. Prohveti sõnad said teoks.

Läks mööda sada seitsekümend aastat ja see sama lauluväljakul sündinud ühise jõu tunne tõi Eesti rahva koos Läti ja Leedu rahvaga metsade ja põldude vahele teedele kätest kinni hoidma, et näidata ühist püüdu Vabadusele.

Seda püüdu, mida me ikka ja jälle läbi elame, kui me laulame: „ Ihkasime ikkest lahti...“

-Marju Lauristin

„Mu Isamaa on minu arm...“

Aga tervet isamaad ei jaksa ju armastada.

Minu soov ja soovitus oleks, et kui me nüüd koju läheme, kõik lauluarahvas ja tantsurahavas, ja pidulised, et me võtaksime ja vaataksime Oma tükikest maad.

Armastaksime seda. Teeksime korda. Külvaksime, istutaksime, hooldaksime.

Ja kui me siis kord need maatükikesed lapitekina kokku liidame, siis saame tõeliselt ilusa Isamaa.

-Anu Raud

Miks Emakeel on nii oluline?

Sellepärast, et emakeeles on kõige algsem ja sügavam eristusvõime.

Aga eristusvõimest algab kõige olulisem - Mõtlemine ja Looming.

See on täiuslik võimalus saada Ehtsaks ja Algupäraseks.

Emakeelest sõltub isegi see, kuidas inimene oma pilli mängib.

-Marju Lepajõe

Eestlased on suviti üksildane rahvas.

Ja ennäe imet. Iga viie aasta järel mobiliseerub umbes sada tuhat inimest ja nad tulevad laulupeole.

Need on nagu suured tsiviilkaitseõppused.

Mõeldakse läbi logistika, toitlustamine, majutus.

Laulupidu saab läbi, tsiviilkaitseõppused lõppevad ja kõik lähevad taas koju.

See ongi meie Julgeoleku garantii.

Nüüd on aega kududa endale järgmiseks laulupeoks uued villased sokid.

-Valdur Mikita

Me oleme harjunud mõtlema, et igal rahval, ka kõige väiksemal, on õigus Oma Riigile.

Nii on mõtelnud liivlased,

nii on mõtlenud vadjalased,

nii mõtleb miljon tšetšeeni,

seitse miljonit tatarlast,

üksteist miljonit katalaani,

kolmkümend miljonit kurdi.

Nii mõtleme ka meie - Miljon Eestlast. Ja meil On oma riik.

-Elmo Nüganen

„...Vististi peaksime oma kodumaa paremaks vaatlemiseks teiselepoole venemaa suuri lagendikke või sinnapoole alpisid minema...“ on arvanud Tammsaare.

Küllap leidub selleks meie päevil mitmeid võimalusi.

Miks mitte imetleda Niagaara juga, et selgust saada Jägala joa majesteetlikkuses.

Sest kus siis veel, kui mitte võõrsil, mõistad päriselt, mida tähendab sulle Oma.

-Fred Jüssi

Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese Hing. Sellest järgmine inimese Hääl.

On vaja puhastada oma hinge, kuni ta Helisema hakkab.

-Arvo Pärt

Mul on selline tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem on meil Laulupidu vaja.

Vaadakem ümberringi. Ja te Veendute selles.

-David Vseviov

Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes.

Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete juba ümber lükanud! Tuhat korda südamest aitäh!

Laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas jääb ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad, laulupeod meie võidud.

-Lennart Meri