Paar rida ka. Pole ammu pikemat kirjatükki siia lisanudki. Meenus, et selle aja peale (kuu, pooleteise elamise peale) näiteks Parosel hakkas juba kõik koduseks muutuma. Mõnus rutiin tekkis, kus kõik mis alguses oli uus ja võõras sai osaks päevasest normist. Teed muutusid tuttavaks, niiet võisid kasvõi silmad kinni neid läbides õigesse kohta jõuda. Vahel see nii tunduski, kuna autopiloodi tunne tekkis kui hommiku majast väljudes leidsid järgmisena end juba pagariärist päevast võileiba nõutamas ja hetk hiljem prantsatasid labori "mugavale" puutoolile ja lülitasid sisse mõlemad personaal kompuutrid, et mäkist muusikat kuulata ja piiciis piltide lõputusse töötlusmaailma suubuda.
Minu osa päevasest normist nüüd, mil jälle kodukamaral olen viibinud sisaldab samuti teatavaid rutiine, kuid mitte enam niisugusel kujul nagu ma olin nendega harjunud enne reisi. Jah, taaskord käin ma tööl ja lõunatan kolleegidega kuskil city uhketes lokaalides (loe maa all keldris) ning väldin autoga sõitmist (kuna tore on teda garaazis jaheduses hoida, et akule ikka veel mõned laadimisprotseduurid teha enne kui taas lohusallu asja on), kuid kõige selle keskel tunnen ma nüüd veidi teistsugust tukset.
Autopiloot viib mind tööle ja töölt koju selleks, et saaksin pühendada kogu oma ülejäänud ärkveloleku aja harjumuspärasele laborirutiinile. Ma ootan seda iga päev, kuna see on minu aeg. Mati Une külaskäigud tunduvad seetõttu vahel liiga suure luksusena, et oma mõtteid (mõnede arvates ulmelisi) teoks teha või vähemalt nende kallal senikaua udjada kuni kas nähtamatu sein minu silme ees mõraneb või ma oimetuna (pärast selle vastu pea ees jooksmist) pikali kukun ja amneesia tõttu leian endas uue hobivajaduse allvee heegeldamise näol.
Pilvede pildistamine on muutunud minu asjaks, teemaks, rutiiniks. Kuigi nende elurütm praegusel aastaajal meie kapitaaliumi kohal on suht koomalähedane ehk et pilvi nii nagu vaimusilm neid ette kujutab väga näha ei ole, siis iga moment, kus taevasse joonistub mingigi piir ja silmad suudavad registreerida ka mõne muu tooni kui hall võib võrrelda puhkemomendiga.
On hea vaadata taevasse, seal on kõik paigas, sinule jääb üle vaid olukorda nautida.
Ei mäleta, et oleks enne omanud sellist õhinust ja valmidust haarata omas kodus kaamera järele, et see siis aknast ümbritseva pilvemaastiku või ka tehnomaastiku peale suunata ja katikuklõbina saatel aega veeta. Kõik mida vajad pildistamiseks on su nina all, kuid selle märkamiseks ainuüksi vaatamisest tihti ei piisa. Mul on hea meel, et oman midagi, mis lubab mul ümbritsevast osa saada. Igatahes rohkem, kui ma seda suutsin enne teha.
Olen hoidnud kontakti oma koolikaaslastega ja väga paljud on avaldanud arvamust, et vahel tundub justkui me polekski kuskil käinud. Olemine Parosel tundub praegu nii eriskummalisena, et raske on aru saada kuidas meil õnnestus olemasolevast liivakastist end välja tõsta ja kogeda midagi sellist, mis muidu oleks jäänud kuuri taha varjatud olekusse. Aga ometi me oleme sinna sattunud, kuna mäludesse on igaveseks juurdunud pilt sealsest hele-heledalt kiiskavate sinivalgete majaonnide ja kabelite rägastikust ja tollest praamist mis oma tulekust udupasunaga teada andis ja tuulest, mis sind tahtis vahel endaga kaasa lennureisule võtta ja kodututest kassidest, kes sulle nukra näugumisega märku andsid, et ka hulkuvate kasside toitmine ja paitamine võib vahel lahe olla ning lõpuks sellest õhtasest päikeseloojangusest vaatest merele, millest kunagi isu täis ei saanud, eriti kui veel ka pudel Alfat käepärast oli.
"Noh kas jäid rahule?.." on mu käest ikka ja jälle küsitud. Naljakas, aga tegelikult ei jäänud üldse mitte rahule. Sõnapaar "jäid rahule" tundub mulle pigem sellisena, et hea küll käisid ära ja nüüd ole jälle samasugune nagu kõik meie sinu ümber. See pole mingi etteheide küsijatele, vaid pigem tekitab too küsimus iga kord minus teatava hirmu, et kui ma ükspäev lepingi sellise vastuse andmisega, siis olen midagi valesti teinud. Pigem tahaksin ma kuulda esimesena küsimust "Noh, kuhu edasi?", sest sellise tunde ma sealt just saingi. Ma ei taha rahulduda selle ühe korraga, kuna ajal mil sai oma peas korda loodud hakkas tekkima ka teatav nälg, millele andis kütet kogu see seltksond ja õhustik, mis juba iseenesest inspireeris ja eneseusku kasvatas. Ma ei mõtle ja unista ju ometi teab mis piimajõgedest ja pudrumägedest tegelikult. Kõik tundub olevat käega katsutav. Vaja on vaid tahet oma asja ajada.
Raske on seetõttu ka öelda, et kas ma olen uuesti kohanenud eluga kodumaal. Esimene okserefleks on möödas ja rohkem seest õõnsaks tegevat reaalsust on tekkinud juurde. Seda võib juba puhtalt kaaskodanike nägudest välja lugeda, ilma et ise suurt pingutama peakski. Aga seda oli ka tegelikult oodata, kuna niimoodi elab olevus nimega argielu, kelle südame paneb põksuma töökohustuste all küüru vajuv ilmakodanik ehk inimverelible. Sellest staatusest väljumine ei ole igale ühele jõukohane, lisaks nende väheste õnnelike ärakäimine võib hiljem olevuse südamele põhjustada rütmihäireid (kuna raske on taas sama rolli täitma hakata), mistõttu teeb ta kõik selle nimel, et oma vereringet ilusasti kenasti ohjes hoida. "Elada on ju vaja" on tema põhiteesiks, sest õhust ja armastusest pole intelligentsuselt kolmas planeedi Maa eluvorm veel suutnud elukestvat energiat ammutada.
Kuid elada elamise pärast tundub ka veider, mida omal moel rõhutas ka täna värskelt Kumus nähtud elutraagikast vahutav dokfilm naisest nimega Marcela. Kes näinud see teab, kes mitte siis võiks öelda niipalju, et nüüd ma mõistan palju selgemalt oma vanaema lõputuna tunduvat jutusaagat Rakke alevi elanike kurbadest saatustest (ning ka tema enda). Nii paljud eluunistused karile jooksnud ja /või täitmata jäetud on tegelikult see sõnum seal taga. Ja siinkohal ei ole oluline kui suurelt või pisikeselt keegi neid omale ette kujutas.
Olen veel noor. Ja mulle on antud võimalus midagi oma elus korda saata. Isegi kui ma astun hetkel täiesti vales suunas, siis parem teha seda juba täie auruga, niikaua kuni võimalust on...
...Need pildid on tehtud reedel 28 jaanuaril päikesetõusu aal. Nagu mu õpetaja Parosel mõista andis sümboliseerib päikesetõus millegi uue algust, värskust, mõtteslegust, jõudu (edasi) tegutseda. Pakun seda omaltpoolt kõigile Teilegi.
Nätaki
No comments:
Post a Comment