Brasiilia samba kalasadamas ehk Yusk ehk KONT

Uus päev ja uus kunstnik. Seekord tuli ta brasiiliast, ilmus kohale ootamatult vara ja oli suhtkoht selline nagu ma üht brasiillast ette kujutasin - rõõmsameelne ja sõbralik. Isegi päeva lõpuks peavaluga võideldes ei pannud ta pahaks kui palusin tal ühe korra veel pildi peale tulla (peale kogu seda mürglit, mida ma päeva jooksul tema nina all oma kalasilmaga olin korraldanud). Sedakorda siis poseerima ja seda tegi ta hästi. Andsin talle kätte kuldset värvi pihustava kanistri, kuskohast oli peegeldus kõige parem ning palusin tal seista oma töö ette. Kuldne värv on tema töödes muuseas ka väga keskne element. Ülejäänu nagu öeldakse on juba ajalugu. Hoolimata kogu sellest katikuklõbinast, mida päeva jooksul korraldasin jäi see pilt ikkagi ainsaks, kus sees on kogu lugu. Aitäh Yusk.
PS. ja lõunaks sõi ta kana kohvikus Moon. Mina närisin pooltoorest parti.

Kuidas ma Antoni ja Keuziga lõunatamas käisin ehk KONT

Anton ja Keuz sõid hapukapsast, kui see peaks kedagi huvitama. Teisi asju sõid ka, kuid see pole tegelt üldse nii põnev. Need mehed on tänavakunstnikud või ehk nagu Keuz ütleb "unustussevajunud hoonete vabatahtlikud dekoraatorid".
Mina kohtasin ja õppisin nendepoolt pakutavat tööd nautima kalsadama territooriumil asetseval kunstiprojektil nimega KONT, mida korraldatakse Tallinn 2011 raames ja kus saab tulla kaema mitme erineva maa kunstniku jõu- ja ilunumbreid merekonteinerite kallal kuni 21 augustini. Kui päevasel ajal sealt mööda minna, siis saab kogeda kunsti sündimist oma silmaga. Mul oli au ja võimalus jäädvustada esimesi kreaatoreid kaamera abil nii pildi kui ka aegvõttena, mille ürituse lõppedes tahaks kokku monteerida.

Aga asjast. Mehed saabusid kohale esmaspäeval keskpäeva paiku ja tegid seda oma alale kohaselt stiilselt - Dnepr MT10 modifitseeritud mootori ja külgkorviga mootorrattaga. Vihm oli oma sadamised selleks päevaks ära sadanud ning konteinerite pinnad olid spreipurkidest pihustuva värvikihi jaoks ära kuivanud.
Nagu iga generaalplaan tuli ka Antonil ja Keuzil oma valmiva töö kallal teha jooksvaid, eluliselt ja ettenägematult pealesunnitud korrektuure, mis siiski meeste tuju ei rikkunud ning loomingulist protsessi ei halvanud. Kasutati ära olemasolevad värvid ja võimalused ning ehk tuligi niimoodi töö hoopis ägedam kui algne visand paberil ette nägi.
Minu nägemus kogu protsessi kulgemisest oli muidugi midagi teistsugust kui see tegelikkuses mu silme ees lahti rulluma asus, kuid ka mina ei lasknud sellest end häirida, vaid ootasin oma võimalust ja vähemalt emotsionaalsel tasandil tekkis tööga väga isiklik side, misõttu peale seda kui mu lõunalaua kaaslased oma asjad kokku pakkisid ja sama efektselt Dnepriga platsilt minema vurasid jäi mu meel mõneks ajaks kurvaks. Minu poolest oleks võinud noodsamad mehed kõik konteinerikogumiku kaheksa külge oma loominguga täita.
Siiski jätsid nad endast maha väga lustliku kumerkujundite maastiku, millele puhus elu sisse paari riideesemega varustatud nöörijupp, mis täitis tühimiku kahe konteienri vahel ja ühtlasi sulges suure ja valge (algselt roosaks planeeritud) kolmveerandkaare. Ülevaim hetk saabus aga nõks enne lõunale minekut ja nõks peale tugeva vihmasabina lõppemist kui pärastlõunane päike asus uuesti valgustama ja kuivatama kunstnike poolt viimistletud konteinerikülge, kuhu nad oma allkirjad joonistasid ning tumehall taevas võttis koha sisse taustana andes nii parima võimaliku üldvalguse kogu projekti jäädvustamiseks. Ilmselgelt olid kõik platsilviibijad sel hetkel tulemusega väga rahul.
Ja nüüd marss kalasadamasse
http://kont.ee/

Parim sünnipäev on see, kus kõikidel on püksid märjad

Näedsa siis. Juulikuu nädalavahetused on kõik nüüd üles pildistet. Augustis sama lauluga edasi.

Kes soovib täielikku ülevaadet, miks peab ühel sünnipäeval püksid märjaks saama ja kuidas see kõik naissaarega seotud on, siis suunduge viewbooki, kus on võimalik omas tempos nendele küsimustele vastuseid saada. Ja kui mõni pilt ikka väga meeldima hakkab, siis saab seda alla ka laadida. Selle jaoks liigutage hiireke ja temaga ekraanil kommunikeeriv nooleke viewbooki pildigaleriis olles veebilehitseja alla paremasse nurka kus peaks tekkima võlusõna "download", mis lubab pilte ühekaupa kui ka terve albumikaupa alla laadida.

Siin ka link http://urmasmand.viewbook.com/album/keijoxxx?p=1#1

Ja palun vaadake ikka pilte täisekraani suuruselt ehk pressige F11 või klikake "fullscreen" nupule all paremas nurgas

Sada täis ehk kuidas ma moonipõldu pildistasin ja mis sellest saanud on

Arvan, et juubelipostitus ehk minu sajas sissekanne sellesse blogisse langes juhuse tahtel just õigesse päeva, hetke, meelteseisu ja misiganesveel.

Kust lõpeb pilt ehk klõps ja algab foto ja vastupidi ning kas see kui esimene neist on raamituna seinal ja teine arvutiekraanil muudab midagi nende tõlgendamises ja väärtuses teie jaoks? Kas foto vaatamine on teie jaoks elamus? Kaua te ühel fotol peatute? Kus teile meeldib fotot vaadata, kas valgust kiirgava ekraani pealt, mille abil on võimalik käiata minutitega läbi tuhandeid ja tuhandeid kaadreid (ilma et viitsiks või tahaks süveneda ühtegi) või hoopis seinal viimistletud väljatrükina ja raamituna, kus massi asemel maksab rohkem mõte või ehk raamatus, kus läikvad lehed sisaldavad ka teie sõrmejälgi justkui tunnistust ja tunnustust, et näe vähemalt korra olen ma midagi taolist pidanud vaatamise vääriliseks? Kus peitub foto ehedus? Mitut fotot kannatate järjest ja mõttega vaadata? Mida ootate fotolt? Mis on ühe filmiga tehtud foto "kaal" võrreldes digitaalse tehnoloogiaga tehtud foto vastu? Okei, kas teil üldse läheb korda see fotomambodzambo?

Need küsimused on inspireeritud ühest teisest blogisissekandest, mis asus sellises kohas nagu The Ten Photo. Erinevad fotonohikud avaldasid seal oma arvamust teemal, kas miks ja kuidas fotode vaatamine Online-s ehk siis arvuti ja interneti vahendusel on kohandanud meie fototaju ja mis sellest kõigest võiks edasi saada. Link sellele blogipostile on toodud jutu lõpus.

Mõni tähelepanek. Online foto on nn. asenduskaup. Aga samas on fotode omamine Online keskonnas asendamatu, kuna vaid paari nupulevajutusega teeb kogu su fotokollektsioon ringi peale kõikidele kontinentidele ja jääb silma tuhandetele huvilistele, kelle abiga võib tekkida ja tekibki võimalusi, millest varasemad põlvkonnad vaid und võisid näha. Samas ei ole Online foto käegakatsutav ja ehe mistõttu tema võime asendada fotot seinal, fotomapi või raamatukaante vahel jääb küsitavaks.

Mina isklikult olen lõksus seal kuskil kahevahel. Ma tunnetan ja näen võimalusi, mida fotodega saab teha elektrooniliste töövahenditega, et kujundada nendest samasugune lõpptoode nagu väljatrükitud foto puhul. Vähemalt olen ma piisavalt naiivne niimoodi mõtlema ja end väljendama. Kuid siiski. Online on võimalus, kui seda mõõdutundega ja eesmärgipäraselt kasutada. Igaks otstarbeks ta kindlasti ei sobi.

Kõik taandub minu arvates emotsioonini, mida fotograaf püüab edasi anda ning mõnikord peab selleks suutma raamide seest kaugemale ka näha. Mulle meenub siinkohal üks Tallinna Linnagaleriis aasta tagasi nähtud näitus, kus Ott Kadarik oli oma suured panoraamid kõledate suurlinna vaadetega otsustanud ellu äratada pannes majad üksteise suhtes liikuma justkui tekiks võimalus näha kahedimensionaalsel fotol maja taga toimuvat. Lisaefekti andis veel linnamüra helisalvestis. Väike aga teretulnud ning ootamatult huvitav lahendus, mis pani ka endal kohe hammasrattad peas tööle.

Samas olen ma nõus, et Online sisaldab liiga palju infot, mis korraga sulle näkku paisatakse. Keskendumisvõime kaob ära. Lappad ja lappad, kui juba ühte ilusat fotot oled näinud siis tahad ju veel. Tobe oleks oma kodulehele seada ka piirang, et iga päev saab kasutaja sisselogides vaadata üht uut pilti. Mõni hullem nohik võibolla kannataks selle ära, kuid kaugele sa oma loomingu näitamisega niimoodi ei jõua. Aga noh kõik oleneb ju sellest, keda tahad omale publikuks, niiet võibolla on sellel ideel hoopis jumet. Samas kui on juba tehtud otsus, et panna oma tööd Online galeriisse üles, siis mulle jääb arusaamatuks, miks pannakse sinna 180x180 piksli suurune junn. Mulle tundub see näkku sülitamisena, öelgu kõik teised mida tahavad. Kuulasin mõni aeg tagasi  photoshelteri veebiseminari, kus üks Pulitzeriga pärjatud naisisiksus nimega Stella Kramer avaldab arvamust teemal, mis töötab ja mis ei tööta fotoportfoolio loomisel Online-is. Olgu öeldud, et tegu on inimesega, kes valib meediaväljaannete jaoks välja parimat kraami (sellest ka vist tema perekonnanimi :)), mida professionaalne fotomaailm suudab produtseerida. No ikka väga selgelt andis mõista, et vabasta oma leht mõttetust kolast, tee taust valgeks ja paiguta pilt nii suurelt kui võimalik ekraanile ning unusta need tobedad veemärgid. Ja mittevähem tähtis asjaolu puudutas mida ja kuipalju fotosid tasub üles riputada. Esimesed viis fotot mingist jooskvast tööst peavad andma selge arusaama, kas fotograaf on asjale pihta saanud või ei. Mulle jäi kõrvu helisema veel üks lisamärge. Uuenda oma galeriid aeg-ajalt. Võta vanad pildid maha.

Karm näide algajale fotograafile, kes tunneb lõbu lihtsalt kogu oma kraami ülesriputamisest, kuid sellegipoolest hea teada, mida oma ala tegijad ootavad ja oluliseks peavad.

Ja lõpetuseks jõuan ma ringiga Espeni Transti näituse juurde tagasi. See oli minu jaoks esimene fotonäitus, kus ma tõepoolest üritasin aja maha võtta ja iga fotoga dialoogi astuda. Keskkond oli selleks juba sobilik. Olin mina ja vana laohoone seintele asetatud fotod ning taustaks kõmises muusika, mis aitas kaasa tsooni sisse elamiseks. Ei kujutaks ette kuidas see näitus oleks paremini töödanud kui just sellisena - väljatrükitud fotodena, mille ees sai vabalt edasi tagasi käia ilma, et ekraani kiirgamine oleks asunud su silmi väsitama kui sul parjasti tekkis soov nina sõnaotseses mõttes vastu lina panna.

Aga jah pilt mis sai üles pandud on Moonipõllust. Tegu on panoraamiga, mis ei taha kohe kuidagi ära mahtuda Online maailma piiratud esitlusaparaatidesse, et võimsat muljet endast jätta. Maris anna märku, kas see töö sobib su uue kodu seinale :)

Ja siin nüüd siis ka see lubatud link
http://thetenphoto.com/blog/?p=34&preview=true

Üks enne sadat

Need inimesed on saadud pildile peale Maa ja Ilma. Võiks lausa öelda, et post-tantsupidu. Kas tõesti neljas nädalavahetus tuleb ilma katikuklõbinata?

Viisteist minutit

Kõik on valmis. Rada on puhtaks pühitud kivi- ja klaasipurust, valged lipud lehvivad kõikides tsoonides kui ohutusauto oma plaanipärast läbisõitu sooritab, fotograafid sätivad veel viimast korda säritust ja loodavad tabada just sellelt kohalt päeva parima pildi, pulgakommineiud seisavad vapralt lõõmava päikese all oma nummerdatud kohtadel stardi-finishi sirgel, mehaanikutel käib kiirkorras peast läbi terve hooldusdrill lootuses, et kõik on sätitud just parima tulemuse saavutamiseks aga samas pole ohtu seatud sõitjat, publik on tõusmas kikivarvule ja pööramas pilku oma joogi- ja sööginõudelt rajale, kommentaatorid puhuvad vigasta suomea ja tasapisi on tunda detsibellide lisandumist nende häältesse, peakohtunik on valmis võistlejaid soojendusringile saatma, juhtide silmad on klaasistunud ning töötavad läbi igat kurve, igat sirget, igat pidurdusmaad. Kõik on valmis peale kesteabkuipikka ettevalmistusaega. See on kiirusearmastajate hobi. Raha, mis siia selleks, et viisteistkümend vähest minutit üksteisega mõõtu võtta magama on pandud peab end nüüd tagasi teenima hakkama, kasvõi natukenegi, kasvõi niipaljugi, et sõidu lõppedes kordki saaks rahuolevana autost väljuda ja oma meeskonnale ja toetajatele rahulolevana "Jess" karjuda ja segase ahvipärdiku kombel ringi hüpata. Ja siis süttivad rohelised tuled. Kõik on võimalik.
Aga kümme sekundit peale starti on selge, et täna ei olnud sinu päev. Hoolimata kogu sinu tahtest ja pingutusest ei saanud sa täna sõidust mingit rahuldust. Täna pead sa olema õnnelik, et said autost välja omal jalal ning juhtunut jääb mõneks ajaks meenutama vaid kange tunne kaelapiirkonnas. Veerandtunniseks pingutuseks viimase piirini timmitud kiirusekummardajast on saanud robustne mättatraktor, neoonreklaamidega rauakolakas.
Kurat, miks ma seda raha ei võinud reisimiseks kulutada.

Tantsupeo Video

Võib küll julgelt öelda, et üks minu elatud elu top kolme mahtuv sündmus on leidnud endale väärilise jätku videona, et meenutada neid kahte palavat suvepäeva, mil mul avanes võimalus näha, kuulda ja osa saada Eesti rahva folkloorist kujul, mis vaid vähestele võimaldatud on ja mida ma seetõttu veelgi rohkem väärtustama olen hakanud.
Sellest on olnud juttu mujalgi ning ka ma ise olen mõelnud sellele, et need mõned päevad, mil inimesed riietusid kirevatesse rahvariietesse ja pingutasid ühise eesmärgi nimel tekitas sisimas kuidagi erilise tunde. Tolle võluväe nägemise tunde, millest Siiri viimasel peopäeval oma laulus pajatas. Oli jälle tunne kuidas väike rahvas suurelt ja ühiselt hingas ja liikus, naeris ja laulis, nuttis ja end jälle kokku võttis.
Nüüd, kus tänavapildis ei kohta enam pastlaid ja triibulisi kleite ja sõlgesid ja kübaraid ja kõike muud maalähedast on kuidagi tühi tunne, justkui kaduma hakkaks see arusaam mingi ühise asja tegemisest. Kõik liigub jälle pealtnäha oma vana rada edasi ning inimesed kes peo ajal kätest kinni hoidsid, mis sest et võõrad ei märka üksteist enam, ei hinga ega astu samas rütmis. Ma loodan, et ma eksin ning kolme aasta pärast saan tunda jälle kui tugev too võluvägi on meie - Eestlaste - sees.

Link videole http://www.vimeo.com/26079438
parool: tantsupidu