Olgu peale. Oli öid, kus külm näpistas nina ja varbaid, kus mu selja arvates küljealune madrats pold just oma esimeses nooruses ning mil oli tunne, et kas siis tuul või mõned tugevamad jõud maa seest kannavad katuse peakohalt lihtsalt minema. Oli ka päevi, kus pidid kogu oma tahtmise kokku võtma, et lisakilod turjal lihtsast künkast üles või alla saada, rääkimata siis veel mägedest. Justkui poleks kuus kuud harjutamist mitte midagi andnud. Juhtus ka päevi, kus millegi ägeda kogemiseks pidid paarsada kilomeetrit tuimalt maha sõitma. Juhtus ka nii, et need kilomeetrid kulgesid pea kogu ulatuses mööda käänulisi teid üles-alla tuigerdades. Lisaks esitas meie sõjaratsu mõnel eriti järsu kallakuga kruusateel küsimusi, miks ta neist üldse üles peaks ronima. Meie seda küsimust ei mõistnud. Autoraadio pidev levipuudus oli muidugi täitsa eraldi naljanumber. Enamus ajast tegelesime seetõttu meditatsiooniga teemal, mis laul võiks raadiost tulla ja kas kusagil muusikaplaate ka müüakse. Seda kõike tegime loomulikult omaette ja vaikides, et mitte segada teise mehe mõttesisseminekut.
Eraldi tervitaks ma ka siinkohal üht tädi Arthurs Passi majutuskohas, kelle arusaam klientide mugavuse eest hoolitsemise osas on heas mõttes puudulik ja muus mõttes arusaamatult halenaljakalt närviajavalt ahastustekitav. Kulla tädi - fantoomradiaator ei anna öösel sooja, kruti palju tahad, mistõttu sinu soovitus panna rohkem riideid selga ei oma just erilist efekti! Tegelikult on kiivid üsna lahedad tegelased, lihtsalt mõned fruktid peavad ju sellisel seiklusel ikka ette juhtuma. Mu eriline tänu läheb mösjööle nimega Guy, kes aitas me sõjaratsule taas elu sisse puhuda, kui see täiesti oodatult oma aku tühjaks tõmbas. Süüdlast on paslik ikka peeglist otsida, kes kusjuures parajasti samal ajal kui aku tühjenes enda peegelpildist ka pilti tegi. Aroonia missugune. Seega järgmine kord kõik teie, kes te enda peegelpildist pilti teete, palun lülitage autol tuled välja, keerake kinni ka raadio ning tõmmake sigaretisüütajast ära gps-i otsik. Ja seda ka juhul kui te pole parajasti autos, teil on auto aga see on eemal või ka siis kui teil auto puudub. Siiski on lahe ka vastupidist proovida ja niiläbi uusi tutvusi suvalistes kohtades luua.
Selgus ka, et mida soojem on ookeanivesi, seda vähem ta silmi ärritab, mistõttu ujumisprillid etendavad pigem väheolulist disainielementi habetumakippuval ja päikesest põlenud näolapil. Aga selles supelda on hoopis teine tera. Seda tegelast peab respekteerima juba esimesest kokkupuutest. Sunnik on nii kaval, et meelitab sind tükk aega endaga kaasa ja siis võlub eikuskilt kolmese lainepuntra, mis peale pükste täieliku märjakstegemise võib halvemal juhul ka mõne nikastuse või tõsise väände põhjustada. Ja seda kõike juba mõne meetri kaugusel liivale laotet rannarätikust.
Faktor 30 on samuti täiesti asjakohane toode. Hakkasin seda kohe jõudsalt kasutama, kui esimene kiht nahka ninalt ja kõrvadelt maha kooruma asus. Veel on tähtis ka kreem kehale laiali laotada ühtlaste sujuvate liigutustega, kuna muidu võib juhtuda, et saad peeglist tükk aega jõllitada viite selgesti väljajoonistuvat käejälge oma selja erinevates piirkondades. Justkui mingi mobiilne performance kunstiobjekt vms.
Kui veel paar sõna päikesest muliseda, siis mulle jäi reisi jooksul üha enam mulje, et no tee või tina aga sel tegelasel on siin suht täisnurkne trajektoor. Hommiku paneb sirgjoones üles seniiti, siis liigub niiöelda joonelt paremale ja kukub kolksti sirgelt alla. Kohati jääb isegi mulje et enne horisonti liigub kergelt vasakule tagasi, kuna varjud mis algselt ühes suunas liikuma asusid teevad kummalise jõnksu enne täielikku sulandumist ümbritsevaga. Minesanüüdvõtakinnikusseetõdesiinon.
Apple Crumble -Villa majutuskohas Pictonis- jääb ka kauaks meelde. Soovitan soojalt sealkandis ringi kolajatele sealt läbi põigata, sest iga õhta kell 8 kolistakase kellukest ja kõik kohalviibijad saavad maja kulul nautida maitsvat magustoitu, mis koosneb ahjuõuntest ja mingist kaerahelbemüsli sarnasest kemüüsest, pluss jäätisest.
Veel peaks selgituseks ütlema, et kõigile, kes peavad päikesetõusu iseenesestmõistetavaks vaatemänguks, siis tuhande meetri kõrgusel on see pigem erand, mistõttu ei ole eriti mõistlik vedada enda turjal kahekümne kilost seljakotti niiet põlved tudisevad ja eeldada, et iga uue päeva kõige esimesi kiiri püüdma tulla oma sünnipäeva auks oleks niiöelda done deal, nagu arvas seda üks Kanada mösjöö Hikurangi nimelisele mäele ronides. Küll aga on täiesti arusaadav taolise mäe tipus üks öö veeta, sest niiviisi võid hommiku kokku juhtuda mõne ähmis eestlasega, kes sust (sind täielikult ignoreerides) lihtsalt üle astub, et oma kaameraga jäädvustada tohutut mäevallutamissaavutust. Tervitused siinkohal siis mösjöö Danielie, kes loodetavasti jätkab samas vaimus oma pooleaastast kõnnakut mööda selle kauge maa avarusi.
Routeburn, Queen Charlotte, Taranaki, Pouakai, Tongariro, Hikurangi nimelised rajad jäid me teele. Tuli välja, et radu mida mina pean raskeks tavaliselt kas joostakse läbi või on need väga popid just vanade matkasellide seas. No ühesõnaga, et mingitest rasketest radadest juttu olla ei saa, kuigi mu mälusopis on mudugi veidi teistsugused pildid rajal kogetust. Igatahes tervitused mösjöö Frank-Henryle, kes sattus meie rännakutele Pouakai raja peal. Mees tundus oma 82 aastase vanuse juures arvestatavas füüsilises vormis olevat.
Mis aga kõige tähtsam. Mu põlved pidasid vastu. Tänud mösjööanna Marisele selle eest, kes lihtsalt võttis oma muhvimobiili konkust välja paari tegevusetult seisnud matkakeppe, et ma saaksin need kuue kuuga sisuliselt pulbriks käia. Matkamine ilma kahe lisajalata oleks tõenäoliselt ka minust noore pensionäri teinud. Ka mösjöö Villemile ütleks taaskord tänud matkakoti laenamise eest. Igati jõuline ja sitke kosmopoliit kott on, peab vastu vintsutused nii lennujaama pagasimeeste käes kui ka minu seljas olles.
Kas minna kolmandat korda veel? Aeg näitab. Hetkel on tunne, et midagi kipitama ei jäänud. Nähtud ja kogetud on palju. Paneks pildimaterjali kokku, vaataks Kääbiku filmi ära, ootaks milla päike lume ära sulatab ja uuriks mis mujal maailmas toimub. Pole ammu Keilas käind.
