Kuulasin siin propellerit, mis on ju teadupärast punk või noh püüab seda igatahes väga olla, ja samal ajal kui kunagine Vabariigi kaunim nägu, mösjöö Alenderi isiksuses, mulle moona liisa naeratusest oma kääksuva häälega selgitusi jagas, mõtlesin ma kunstiakadeemia tudengitele, kes väga tahaksid jälle ühes korralikus peahoones koos käia ja kunstilembeseid mõtteid mõlgutada. Praegu on sellega kaunis mannetu lugu, sest hiilgavast plaanist on realiseerunud vaid üks hiiglama pika planguga piiratud mullahunnik, mille juures sibivad usinalt arheoloogihakatised, kes suure tõenäosusega otsivad maapõues peitunud varemetest mõnda endist kunstitudengi fossiili või siis tervet klassitäit kaduma läinud tudengihakatisi, kes ei märganud esialgse lammutamise ajal hoonest väljuda. Olgu kuidas on, siis kaua selline olukord kesta ei tohi, sest muidu kaovad lisaks arstidele piiri taha ka kõik lootustandvad kultuurivormijad.
"...no ja nii ma mõtlesin, ja välja mõtlesin, nüüd enam ma ei mõtle, sest välja mõtlesin..... Miks Eka Plank on kaduv kunst, miksekaplankonkaduvkunst?!?!?"
Punk püüab väga silmapaistvalt vastanduda mingile seisundile ühiskonnas/poliitikas/kultuuris, mistõttu mina tundsin noores kunstitudengis, kes omale väsimatult uut kodu otsib ära selle pungisuse, kui silmasin esmakordselt avalikku ruumi tekkinud näitust, mis asus kummituskunstiakadeemia pikal plangureal. Kuid, mis see on mida ma nägin? Graffiti? Tänavakunst?
Kas graffitiks saab pidada seda, kui on toodud ära (võimul oleva) inimese tsitaat, kelle arvates peaks graffiti osas valitsema linnas nultolerants (mina julgen arvata, et siin püütakse pigem vihjata taandarengule mõne isiksuse mõtlemisvõimes)? Äkki on see punkgraffitikunst või kunstpunkgraffiti või ehk graffitikunstpunk?
Minu vähene teadmine nendest valdkondadest vajab igatahes täiendamist, kuna minu jaoks oli esmapilgul tegemist millegiga, mis on kiire tänavapildist kaduma, kuid millel on rohkem väärtust kui lihtsalt suvalise sirgeldamisega ja oma piirkonna märgistamisega. Aasta pärast vaevalt, et keegi mäletabki neid planke... kuigi võiks. Mina igatahes mäletan, sest pildistasin nad enda jaoks üles ja paigutasin galeriisse ka teistele vaatamiseks ja mäletamiseks.
Aga tuhniks korra selles häguses graffiti versus tänavakunsti maailmas edasi. Alates ajast, mil ma KONT projektist osa võtsin kuulsin ma tihti, et graffitit ja tänavakunsti ei tohiks omavahel segi ajada, kuigi ühest seletust mida kumbki esindab ja kus jookseb piir vähemalt mina ei oska anda (ja kas peabki, hägususes peitub jõud ja salapära). KONT oli igatahes tänavakunst ning pealegi veel legaalne, kuna see oli lülitatud ametlikku pealinna kultuuriprogrami, mistõttu niiväga kui ka härra abilinnapea sooviks seda graffitiks nimetada ta seda ometi teha ei saanud (mille üle mul on vaid hea meel).
Kuid samade artistide töid esineb minu kodulinnas veelgi, mis oma kujunduselt meenutavad vägagi seda sama stiili, mida konteineritele sai spreipurkidega peale kantud. Ei paendu mu keel koheselt seda plangulolevat graffitiks nimetama, pigem siis mitteametlikuks tänavakunstiks, sest uurides näiteks artistiduo Multistabi kodukat leidsin ma seal nii mõnelgi juhul pilte, kus kunstnikud on enne valmistanud ka kuvandi ehk miniatuurse zablooni sellest, mis peaks kunagi suurvormina kuhugi seinale tekkima, et seal siis oma elu edasi elada. Kunagi ehk peatun Multistabi loomingu juures ka pikemalt, kuid hetkel jätkan ma igatahes oma linnaruumi avastamist ja nende tööde otsimist/kollektsioneerimist enne kui suur ja võimas Elu ise nad ajaloo prügikasti saadab.
Kui niimoodi kiirmeetodil internetis definitsioone otsida, siis graffiti (peamiselt spreipurkidega joonistamine/kujundamine/kirjutamine) kohta võib leida järgmist: kunstisuund, mis seisab vandalismi ja kunsti piiril, kus sotsiaalne protest seguneb mängu ja loomisnaudinguga. Graffitit seostatakse ühiskonna allakäigu, alkoholismi ja narkomaaniaga, arvatakse et see kahjustab võimulolijate heaolu ja eraomandit. Graffitit leidub nii legaalses kui illegaalses vormis, kuigi selle esimest poolt vaadatakse siiski kui algsete põhimõtete reetmist (rahalistel eesmärkidel täidetakse tellijate huve), samas kui teine pool on enam levinud mahajäetud objektidel, mis niisama seistes oleksid veelgi koledamad (teadupärast ilu on vaataja silmades ja see kes maksab tellib ka muusika). Eemalseisjatel pole ilmselt mõtet otsida graffitist sõnumit, kui just ei teata tausta.
No minu isiklik kallutatud arvamus on, et võidelda graffitiga on sama, mis võidelda pohmelliga, kuigi tegelikult peaks ennetama alkoholismi või siis selle (liig)tarbimise ohtlikkust rõhutama. Inimene saab lõpuks ainult ikka ise otsustada, kas ta teeb midagi või mitte. Minevikus on proovitud ja põrutud inimese loomevabaduse piiramisega, mistõttu targem oleks pöörata tähelepanu pakilisematele ühiskonnamuredele (graffiti on ju ka omamoodi moevool, mis on ajas muutuv ja kaduv, kui see enam huvitav ei tundu). Alati on keegi, kes arvab teisiti, mistõttu niikauaks kui on inimesi on ka graffitit ja selle vastaseid.
Ainult, et kunstitudengid pole minu arvates eelneva defitnitsiooni järgi küll pelgalt graffitimeistrid (selle sõna halvas tähenduses kohe vähemalt kindlasti mitte). Nende tööd on visuaalselt mitmekülgsed ja neis on sotsiaalne sõnum (mis on ka laiemale üldsusele arusaadav ja lisaks kasutasid nad hulganiselt ka pintsel/värv/paber/nahk/peegel/liim metoodikat oma tööde valmistamisel), kuid igasugune allakäik on siinkohal minu arust pigem seotud ikkagi instantisdega, mille taha on akadeemia ehitamine toppama jäänud (pole piisavat tahet kultuurijärelkasvu toetamiseks vms.) ehk tänu millele on osad tudengid otsustanud oma mõtted avalikku ruumi teistele kaaskodanikele vaatamiseks ja kaasamõtlemiseks üles panna (kuna muud ruumi neil ju tegelikult ei ole).
Vabatõlge wikipeediast ütleb, et tänavakunst peaks tegelikult olema katuseks sealhulgas ka graffitile ehk oma mõistelt on ta palju kõikehõlmavam ja sisaldab endas kõiki kunstivorme, mida saab tänaval esitamise alla koondada (ja enamasti kasutatakse seda väljendit kohalike võimudega kooskõlastamata kusntitööde kohta). Tuleb välja, et tal on ka üks teine spetsiifilisem nimi ehk post-graffiti ehk siis midagi mis on välja(eadsi) arenenud algsest graffitist ja millega saab teda eemaldada selle nimega kaasaskäivast vandalismi ja gängide territoorimumi märgistamisega seonduvast halvamaigulisest tegevusest. Sotsiaalne ja või poliitiline sõnum tundub olevat ja jäävat selle kusntivormi peamiseks väljendusviisiks.
Tänavakunstnike jaoks on tänaval valminud kunstiteos sama nagu iga teinegi teos, mille jaoks on loodud kindel keskkond, kus seda saab (ka raha eest) näha. Tänavakunstnikud püüavad leida võimalusi kuidas panna tänavakeskkond oma teose jaoks tööle, et see kommunikeeriks ümbritsevaga üldjuhul samade põhimõtete alusel nagu see toimiks selleks "ettenähtud kohtades". Ehk, et tänavakunstnik esitab väljakutse tänavale, et näha kas tema loodud teos mahub selle poolt seatud raamidesse, ületab/laiendab neid raame või kaob sinna sisse ära.
Kahtelmata üks tuntumaid avaliku ruumi väljakutsujaid on minu jaoks tänavakunstnik alias Banksy, kelle rohke huumoriga varustatud pooldokkfilm Exit Through a Gift Shop (eestikeeli Elevant portselanipoes - wtf?) tegelikult oli ka mulle esimeseks teadlikuks sissevaateks tänavakunsti salapärasesse maailma, kus lihtsate kuvanditega ja igapäevaste objektide abiga tekitatakse keskmisest taibukamal möödakäial ajuhallolluses mingi emotsionaalne reaktsioon pluss boonusena ka mõttetegevuse ergutamine, mis peaks minema kaugemale sõnakõlksust: "jällemingimõttetutänavarisustajasläshseinasodija".
No võtame kasvõi paljukiidetud mösjöö B käigu Jordani jõe läänekaldal asuva eraldusmüüri juurde (palestiina asundused on iisraeli võimude poolt sellega eraldatud, et nad isegi omaenda põllumaadele ei saaks muud moodi minna kui ilmatuma pika ringiga ja läbi alandava piirikontrolli), kus ta väga paljudele oma töödele tõi sisse lapse kui süütu kannataja rolli (müüri rolliks oli tekitada agressiivsust ja viha ning mida koledam ja suurem, seda parem efekt).
Meenub pilt kuidas üks krutskinägune laps on valmis pintseldanud pika redeli, mis ronib üle müüri või teine, kus õhupallikimp on tõstnud õhku ühe tüdruku, et ta saaks üle müüri lennata või siis kolmas, kus läbi praguneva müüri paistab pilt(postkaart) palmidega varustatud liivarannast, millesse pääsemisest ihaldavad kaks last mängivad müüri ääres liivaämbri ja kühvliga. Pilt räägib iseenda eest, kuid kohalikele see tegelikult ei meeldi.
Vana mees ütleb: "Sa värvid seda müüri ja teed selle ilusaks.
B: "Tänks!"
Vana mees: "Me ei soovi, et see oleks ilus, me vihkame seda müüri, mine koju."
Kunstitudengeid ma siiski koju küll saata ei soovi, kuna pigem tekitab viha, kui nende plankude taha jääbki mullahunnik.
Keda rohkem huvitab, siis siit lingilt
http://electronicintifada.net/content/well-known-uk-graffiti-artist-banksy-hacks-wall/5733 saab ka pilte näha või siis minge rahva raamatu teisele korrusele, kus terve paks pildiraamat Banksy töödega näha ja saada on. Paljudki sealtoodud tööd on esitatud ka tema filmis ning neile on juurde põimitud ka mõned kommentaarid.
Kes aga soovib nüüd saada ülevaadet punkkunstgraffitikunstpunk-ist eesti moodi, siis siirduge viewbooki ja otustage ise, mis asjaga noored tudengid on hakkama saanud ja kas see ka kuhugi kõlbab.
http://urmasmand.viewbook.com ja
Eka Plank galerii ootab külla.
