Reha otsa astudes saad muhu ehk Seenelkäik

«Elulisi otsuseid ei tee inimesed loogiliselt, vaid intuitiivselt. Kedagi ei huvita, mis on tõde ja mis vale, keegi ei jõua seda analüüsida.» - Villu Koobalt

Kohalik jorss:"Seal süüa antakse vä?"
Rokkar Zäk:"Kus?"
Kohalik jorss:"Televisioonis"
Rokkar Zäk:"No seal on puhvetid. Igaüks ise ostab endale. Nagu tavalises sööklas."
Kohalik jorss:"Tavalises sööklas! Ära tule mulle rääkima! Ega sa pederast ei ole?!"

Toomas Hussar mõtles kodus (mitte metsas) valmis filmi. Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hilje Murel, Hendrik Toompere jr2 pluss Mari-Liis Lill kohaliku ogalikuna jt. uurisid kuidas neid rolle oma olemusega täita ja kogu selle kompoti suutis väga lahedate ja just kinos võimsalt mõjuvate üld- kesk ja suurte plaanidena üles võtta Rein Kotov, kelle kasutada oli RED kaameratehnoloogia. Tulemuseks: Sürreaalneabsurdikallakugaõuduselementidegahuumorifilmtasemeloperaatoritööga. Hakka või uskuma, et Nõmmiku kahele rahvuslikule kultusfilmile on tekkinud juurde kolmas. Ja kui uskuda mösjöö Hussari sõnu, siis pole see mingi tippteos vaid lihtsalt korralik film.

Filmiffriikidele natuke lisalugemist kah. Aga enne tasuks ikka film ära vaadata. Paar korda. Ja ikka suurelt ekraanilt. Sest nii hea on.
Veiko Märka artikkel Seenelkäigu filmi ainetel.
Andrus Kivirähu artikkel mõnusast Seenelkäigu filmist.
Pisut filmijuttu blogi kriitika Seenelkäigu aadressil
 

Audruriiiing-riiiiiing-riiiiingggg

Uuemat sorti Audruring on nüüd ära nähtud ja mõnusas suvelõpu õhtupäikese valguses ka paar rahuldavat pilditabamust kirja saadud. Ei saa muidugi kirumata jätta Taat Ilma vigurdamist. Sai kõik korralik vihmakate käepärastest vahenditest kaamera ja toru ümber heegeldatud ainult tõdemaks, et see ainsatki tilka vihma ei saanud. Küllap arvas mösjöö Ilma et ta on seekord mu aparatuuri suhtes armulikum võrrelduna tolle paduvihmahunnikuga, mis U19 jalka EM-i finaalis talle osaks sai.

Kuna mulle langes jälle osaks õnn kanda pressivesti, siis pääsesin ka raja sirgete ja kurvide ja kallakutega vähe paremat tutvust sobitama. Üldiselt on fotograafi jaoks liikumine ümber raja suht mugav ning rada ise ka vägagi kompaktne, seda nii läbitava distantsi kui ka vaatenurkade suhtes. Pilt turvabarjäärist eespool aga nii mugav ei paista. Loik siin ja mullahunnik seal. Äärekivid ootavad ka oma aega ja värvi. Aga mis siin viriseda. Võrreldes varasema olukorraga on nüüd kohalikel võidusõiduhuvilistel üks korralik pedaalitallamiskoht pikaks ajaks olemas. Mõeldes kui kaua kohalikku jalgpallimekat lihvitud on ning ta ikka kuidagi poolvalmis tundub, siis küllap tuleb ka sellel ringrajal veel kõvasti aega ja vaeva näha, et ta kunagi hakkaks meenutama ligilähedaseltki seda, mis autokäädis kokku sai klopsitud.

Pildimaterjal annab ülevaate 15 septembril toimunud BMW 325 Cup võidukihtuamisest ning Vormel-Baltic'ust, kus osalejate seas ka noor ja vihane tütarlaps Nanci Ristla oma sõidumeisterlikust lihvib.

Jalutuskäik Uues Maailmas

Ei tea küll mis kurioossetel põhjustel olen ma suutnud vältida üht lahedamat üritust pea kogu tema kuueaastase tegevusaja? Mäletan üsna selgelt kuidas aastat kaks tagasi sattusin mööda Koidu tänavat kõndides Uue Maailma seltsimaja ette, kus täiesti tühja koha pealt järsku üks bänd oma tinistamist alustas. Lahe. Ja veel keset tänavat. Õhus oli mõnus emotsioon, inimesed tundusid kuidagi soojemad ja vahetumad. Pealinna äng kadus puumajade ja puulatvade taha. Ja hoolimata sellest asjaolust ei seadnud ma aasta tagasi, kui esimesed koolikellad olid üle mägede kaikunud oma samme sinna tänavanurgale. Alles Jaan Tootseni dokfilm Uue Maailma seltsimaja noortest maailmaparandajatest raputas mind uneuimast välja. Kurat ja pörgu. Meie linnas on toimumas midagi ehedat samal ajal kui mina istun kuskil paneelmaja seinte vahel ja nokin nina.

Vigade parandus anno 2012. Seesamune, et kuidagi ei oska panna sõnadesse seda rõõmu ja värvi ning melu ja lihtsat olemist. Loodan, et ehk pildimaterjal annab natuke seda kõike kogetut paremin edasi. Tõde on siiski see, et ainult seal festivalil olles, kas siis teosammul ringi tammudes ja ikka ja jälle seisatades isuäratavate turulettide ees või kõigest kõrist pehuaias: "ma olen heliredel" karjudes või hoopis keset tänavat istudes, mil su ümber tantsivad ja lustivad igas vanuses inimesed jõuab kogu see lahedus sinu sisse.

Aastatega muutuvad inimesed ja ka festivalid. Isu kasvab, kuni festivalist saab dinosaurus, kes asub oma saba järama. Ma ei tea kui palju on Uue Maailma tänavafestival oma tegevusaastate jooksul muutunud või kasvanud, kuid ausalt öeldes ma ei tahagi, et temast mingi suurte lavadega muusikapidu saaks. Väiksus, lihtsus ja vahetus on tema tuumaks ja sellisena sooviks teda ka tulevikus näha. 

Kiluvõileib ja viin rokivad. Eriti kui nende manustamiseks redelit kasutada.Punkt.

Laiendatud galerii 2012 aasta Uue Maailma tänavafestivalist on viewbookis ka vaatamiseks väljas.

Kiigelaul

Kannatused kannatagu veel veidi.
Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.
Miski pole parem kiikumisest! 

A.Alliksaar

Kaks päeva Mais

Märkamatult on tarkuse taganõudmise aeg jälle pihta hakkamas. Ülikoolides eelnädal juba seljataga ning uued näod ja vanad kohad taas valmis tegudeks. See käib ka EKA tudengite kohta, kelle kasutuses on pealinnas vähemalt seitsmel erineval aadressil asuvad õpipaigad (no ja siis see parkla). Kui vaid nonde pikkade ja aeganõudvate vahemaade läbimiseks oleks võimalik kasutada portaale nagu mõnes korralikus ulmeromaanis...

Aga portaale, kus aja ja ruumi läbimine õnnestuks silmapilkselt, veel leiutatud või avastatud pole. Tundub, et siinmail põimuvad aeg ja ruum omavahel alles 2018 aastal ning võib vabalt juhtuda, et too parkla leiab omale mõne muu väljundi. Igatahes nüüd kaalutakse kõiki variante kohe "erilise hoolega" ja aega tundub olevat kussedanägu, et seda kõike "rahulikult" teha. Ja ehk nii ongi hea kokkuvõttes. 

EKA vaim peitub inimestes, kes sellesse jätkuvalt usuvad ja panustavad. Kui neis inimestes on piisavalt väge, et üha uusi kultuurihakatisi enda külge siduda, siis ei oma praegused vahemaad mingid tähtsust. Uue maja kujul saaks vaim küll omale vormi, kuid see pole asja tuum.

Ja seetõttu ei juhtu midagi ka sellest, kui ajaloolise krundi ümbert eemaldada plank. Nüüd saab igaüks, kel soovi, seisatada otse krundi keskel ja oma äranägemise järgi sinna kõiksugu õhulosse rajada. Pole mingeid poliitilisi, ärilisi ega esteetilisi piiranguid. Jääb vaid (ette)kujutav kunst.

Kellele aga meeldib nostalgitseda, siis uurige linki sellest, kuidas vana EKA maja lammutus välja nägi.

Episood Tõusust ja Langusest

...siinkohal tõstis keegi mees tagumisest reast

võibolla Rummo, võibolla keegi teine rusikas käe ja ütles:

„Elagu vaba Biafra!!!“

Ja siis tõstsid ka teised oma rusikas käed ja ütlesid kooris:

„Elagu vaba Biafra!!!“

Aga üks mees oli vait.

See mees oli ETKVL-i mees.

Tal oli kodus põletatud põdraga äratuskell,

seinatasku makramee ja uued munatopsid

Ja ta oli jahmunud.

Sest esimest korda nägi ta, et selle maa,

selle provintsi elanik teeb välja sellest, mis toimub mujal maailmas.

Ja ta ei aimanud, et taas tõmbas ta vale tiku.

Sest see ei olnud Biafra mille nime skandeeriti.

Vaid üks teine maa,

millel samamoodi nagu tol aafrika riigil olid lipu peal sinine, must ja valge.

Ja mis oli okupeeritud samasuguse nigeeria poolt

nagu Biafragi.

Ja tol hetkel.

Tolles annelinna korteris

jõudis Eesti orbiidile.

Oli osake maailmast.

Ja see kestis terve hetke.

Aknad avati ja provintslikkuse kõrbehais kadus.

Marju seisis akna all ja tundis kuidas pööriöö luhtadelt tuli suits.

Tuli seesama Suits, kes kuuskümend aastat tagasi oli ise teinud katse aknad avada.

Sest see maa oli ääremaa.

Provints.

Provints.

Provints.

Ja Marju

See väike, ilus ja lootusrikas Marju.

Tema suured silmad vaatasid veel suuremate prilliklaaside tagant.

Tema silmast voolas pisar

Voolas üle põse.

Ja kukkus maha...

Võidusõit on bensukulu

Lõpuks siis ka vähe rohkem pilte tollest neljast pikast ja västiavast pildistamismatkapäevast Nordschleife ja Spa ringraja ääres. Ütelme, et tulemuseks on kindla peale tehtud pildid, mis ehk korra on pilkupüüdvad, kuid kahtlen, kas neist miski kauaks ka meelde jääb. Aga selliste hetkede tabamine nõuab muidugi pidevat ringraja külastamist, mistõttu ma pettunud nüüd ka ei ole. Lihtsalt tahaks jälle kätt proovida.

Ja kokkuvõttes - kõige ägedam on ikka pilti teha sellise ilmaga, kus tuul viliseb ja vihma kallab ja valgust napib ja kuskil kaadris on miskit udune.

Väike galerii Nordschleife ja Spa Francorchamps piltidega üleval ka viewbookis.