Olgugi, et paari päevase hilinemisega, siis ikkagi tahaks ajalookirjadesse ka omaltpoolt teha sissekande alanud fotokuust. Selle tarbeks sai viimasel septembrikuu päeval külastatud korraga mitut näitust Tallinna kesklinnas. Alustuseks küll ametlikult eraldiseisev National Geographicu näitus Rotermanni kvartalis, kuid fotod olid suurepärased sellegipoolest. Eriti jäi meelde Jodi Cobb oma metroojõuluvanadega ning tore avastus oli näha ka fotosid Eestimaast Wabariigi ajalt. Edasi viis mind tee juba Hop Galeriisse, kus pilt ja ehte/asjakunst oli omavahel kooskõla leidnud. Autoriteks töödel erinevad kodumaised kusntnikud. Kõige rohkem pakkus siinkõnelejale huvi klaasmuna sisse paigutatud kiletrükk, mis koostöös destilleeritud veega (et ei tekiks mulle) toimis kui omamoodi luup suurendades pilti suuremaks ruumist kuhu sisse ta oli paigutatud.
Siis leidin end esimest korda Raekoja hoone tagatänaval asuvast fotomuuseumist, kus ajaloolisele vangide jalutusplatsile (mis on oma mõõtmetelt sarnane mu enda tagasihoidlikule toakesele ja on nüüd muudetud omamoodi infosiltidega kaetud floorainstallatsiooniks) oli Ly Lestberg paigaldanud kangale neli suurt pilti ning mustade triipudena esitatud luuleread. Õigemini oli see viimane justkui mõni ajaloo prügikastist avalikuks tulnud dokument riigisaladusega, kus iga sõna oli paksu musta markeriga üle tõmmatud, et igaveseks kustutada konfidentsiaalne info. Kokkuvõttes säilis seega ainult taju luuletusest ja tema rütm, kuna iga sõna pikkus erines. Tribuut Man Ray'le. Lisaks oli ühes tillukeses aknaavas ka koduvideo breiktantsustiilis sääskede tapmisest või sääskede tapmise stiilis breiktantsust. Küll ilma muusikata, aga erakordne sellegipoolest.
Siis leidsin end järgmisena juba Vabaduse Väljaku kunstihoone galeriist, kus mösjöö Boriss Mihhailov oma dildoihalusega tekitas vägisi küsimuse, et kas see kui teha endast mitu alasti poseeritud pilti koos dildoga, siis väljub see perverssuse võtmest ja saavutab kunstivõtme või olen ma lihtsalt liiga ohmu, et aru saada mis mu ümber toimub?! Austusest tehtud töö vastu valin viimase variandi. Seekord. Sest sisust aru saamiseks peab sukelduma ilmselt kunstiajalukku.
Üllatuseks kõige ehedama elamuse pakkus aga hoopis disainer Dan Mikkini poolt kokkupandud uurimus Tallinna tänavate muutumisest ajas (täpsemalt 1998 versus 2010). Üleval on see näitus Hektor Light'i müügisalongis Pärnu maantee 158. Peale selle, et sai taaskord näha kaadreid Tartu maantee läbimurret katvast agulipiirkonnast, mille kohale oli just kerkimas SEB uhke kõrghoone (esimene selletaoline peale Olümpiat ja Viru hotelli) pakkus see ka sissevaadet mösjöö Mikkini võimele tunda ära piirkonnad Tallinnas, kus võiks ja peaks inimkäte abiga tekkima midagi, mis seda paika paremini väärtustaks. Igatahes tekkis soov neid kohti ise ka külastada, sest olgugi, et Tallinn on väike linnakene on siin ikka väga palju avastada (kasvõi järgmise Stalkeri tüüpi filmi jaoks).
Noja fotokuu alles algas.
Kino.
No comments:
Post a Comment