Nii on seatud, et mõnest
inimesest hakkad sa rohkem aru saama siis, kui teda enam pole. Ja on ka seatud,
et ka sulle enesele võib läbi selle tundmaõppimise midagi uut ja rikastavat
külge jääda.
Infoajastu võlu ja valu peitub
info täielikus üleujutuses, seega ajal kui sul endal pole midagi öelda on
teistel alati midagi välja pakkuda, et seda viga parandada. Niimoodi jõudiski
minuni teadmine mösjöö Jobsi vägevast, kuid samas pealtnäha lihtsakoelisest kõnest
Stanfordi ülikooli vastlõpetanud tundengitele. Ma ei hakka siinkohal tervet
juttu sõna-sõnalt tõlkima, kuigi mõtlesin selle peale, vaid proovin tuua välja
iva, mis mulle tundus oluline.
Esimene jutuke: Terviku nägemine
ehk ühenda punktid
Mösjöö Jobs andis mõista, et
ajaks mil ta oli jõudnud oma (kasu)vanemate elusäästude najal kallisse ülikooli
polnud tal aimugi, mida oma tulevikuga peale hakata. Sellest aru saades
otsustas ta kindlast haridusteest loobuda ning käis ainult loengutes ja seminarides,
mis teda tundusid huvitavat (ehk midagi avatud ülikooli sarnast). Üheks
olulisemaks sai mehele kalligraafia maailma tundmaõppimine, mis sel momendil ei
paistnud küll kuidagi moodi end õigustavat lähituleviku karjääriotsinguil.
Alles kümme aastat hiljem, kui mösjöö koos oma sõbraga pani aluse esimesele
personaalarvutile, nimeks tol Macintosh, tasus vaev end ära ning nüüd saamegi
tekstitöötlusprogrammides nautida erinevate fontide kasutamist. Julge ja
geniaalne mõte siis, täiesti igapäevane ja iseenesestmõistetav praegu. Nagu
mees ise ütleb, siis ilma eksmatita poleks ta kunagi leidnud kalligraafiat,
mistõttu poles ehk olnud ka personaalarvuteid. Põhjus, tagajärg, saatus. Võta
nüüd kinni. Igatahes mösjöö Jobsi julgus oma sisemise hääle järgimisel tõi
kokkuvõttes kaasa olulise muudatuse inimkonna lähiajaloo elustiilis. Samas nagu
ta väidab on sellise seose nägemine võimalik ainult tagantjärele. Kuid sõnum on
selge – usalda ennast ja ära kaota lootust, et kunagi muutuvad sinu valikud
ühiseks tervikuks ja ehk veelgi enamaks. Ise mõtlen ma veel nii - või siis ole
vähemalt piisavalt loll aga sihikindel, sest ega sa enne ju aru saa oma
valikute õigsusest kui ühel hetkel taandub udu ja taevas su pea kohal selgineb.
Teine jutuke: Tee vaid asju, mis
sulle meeldib teha
Mösjöö Jobsil näkkas. Ta leidis
ja alustas juba varases täiskavanueas tööga, mis meeldis talle kuni elupäevade
lõpuni. Ta ehitas garaazhist üles mitmetuhandepealise monstrumettevõtte ja siis
ta vallandati. Nagu mees ütleb oli see tema jaoks parim asi. Kuigi sel momendil
oli ta suures segaduses, siis sai ta vähemalt ühest asjast üha rohkem aru –
talle endiselt meeldis asi mida ta tegi. Ja ta alustas otsast peale. Ta sai
olla jälle naiivsem, kuid mis peamine loomingulisem ja ta ei teadnud päris
kindlalt kuhu see kõik välja jõuab. Tagantjärele me siis teame, et uues firmas
ülesehitatud programmikeel sai aluseks käesoleva põlvkonna Apple’i eduloole,
mida mösjöö isklikult ka uuesti vedama kutsuti. Kui teed midagi südamega, siis
võid üsna kindel olla, et see ongi asi mida sulle meeldib teha. Ära ainult anna
alla ja kaota lootust selle tegevuse otsimisel.
Kolmas jutuke: Surm ja selle mõju
elatavale elule
Kui oleme silmitsi surmaga, siis
kaovad ära kõik võõrad ootused, uhkus, üleolek, häbissejäämise kartus, hirm läbikukkumise
ees. Järele jääb vaid kõige olulisem mõte – kuidas sa oled oma elu elanud.
Teadmine, et sa sured kunagi peaks aitama üle saada mõttest, et sul on elus
midagi kaotada. Pole mingit põhjust oma südamekutsele ei öelda. Mösjöö Jobs
küsis enda käest igal hommikul peeglisse vaadates, et kui täna oleks viimane
päev, siis kas ta tahaks teha seda, mida ta parasjagu tegema asub ning kui
vastus oli liiga mitmel päeval jutti olnud „ei“, siis ta teadis, et midagi peab
muut(u)ma. Meie aeg maamunal on piiratud ja lõpeb paratamtult surmaga. Neil kel
julgust ja tahet järgneda oma südamele ja kõhutundele jõuavad kindlamini välja
sinna, kuhu nad tahavad jõuda.
Stay Hungry. Stay Foolish.
Jääge Näljasteks. Jääge Rumalateks.
Olgu toodud veel link mösjöö Jobsi kõnele nii videos kui kirjas.
No comments:
Post a Comment